living in and out of a big fat suitcase

niisiis

laupäeval alustasime reisi santanderisse. et ryanair on kaval nagu porikärbes, ei saa nende lennujaamadesse muidu kui taksoga, mida aga pileteid ostes tavaliselt ei arvestata ja hõisatakse odava lennu üle… nojah, mis meil muud üle jäi, maksime taksojuhile sama palju kui lendamise eest ja võtsime tuule alla. vähemalt kohal olles saime linna vaid 2 euri eest ja linnas oli hostel soodsalt paigutatud, nii et ei pidanud kottidega koperdama kuskile vasakule (nagu hiljem mitu korda juhtus). “hostel” on muidugi palju öelda kõigi nende ööbimispaikade kohta, sest sealkandis paistab olevat populaarne rahateenimisviis oma korterist paari toa külalistele kõlbulikuks transformeerida ja seal ööbimise eest ligi 20 euri küsida. et elasime karolinega lisast ja joeyst eraldi, leppisime kohtumise kokku alles hilisemaks, nii et jõudsime veel mängida ringi ussimängu ♥ õhtupoole saime siis kokku ja lonkisime vanalinnas pinxobaari otsinguil. pinxos [pintšos], et te teaks, on oma olemuselt samasugune suupiste nagu tapas, ainult et põhjaosariikides nimetatakse neid siis niimoodi. papa kingitud reisiraamat andis küll mõningaid vihjeid, kus süüa tasub, aga kõige atraktiivsemad neist olid kas kinni või täis. juhtumisi möödusime ühest kõrtsust, kus olid kahtlemata kõigi põhjaosariikide kaunimad pinxod ja sinna me ka järgnevaks neljaks tunniks jäime. loomulikult lasime endale ka lakkamatult veini juurde kallata ja tulemus oli näha arvel: nimelt kui hispaanias liiga palju tellid, lähevad kelnerid segadusse ja unustavad pooled asjad ära. et ainult me karoga veini kummutasime, läksime ootuspäraselt edasi le raamatu soovitatud kõrtsi ja teised tüdrukud läksid koju. kolme ajal tuigerdasime purjus ja õnnelikena koju.

püha- ja pohmapäeva puhul magasime kaua (12ni on kaua karo jaoks) ja läksime siis tüdrukutega, kes olid hilisel hommikupoolikul turistiringi alustanud (pool 11 on hilja nende jaoks), kohvile ja hommikusöögile. tahtsime küll laenutada rattad, et sõita linna idanurgas olevale magdalena poolsaarele, aga ei õnnestunud, nii et tegime hoopis tervisliku jalutuskäigu kerges vihmasajus. mere ja mustavate kaljude vaated olid kaunid, ühtlasi nägin esimest korda elus ookeani (:o) ja kui seal kõik vaadatud, tahtsime sõita paadikesega üle lahe külakesse roheliste küngaste vahel, aga jäime paadist maha (mis, nagu hiljem selgus, polnud mingi kaotus). selle asemel käisime katedraalis, sõitsime funikulaariga mäe otsa linna vaatama, tegime alla tulles ühe väiksed pinxod sidra saatel ja läksime siis otsima kalurirajooni, kus nad pidavat keset tänavat lahtisel tulel mereelukaid küpsetama. leidsime ainult mõned võikad ilalõuad, kes meid sammu kiirendama innustasid, ja võtsime dringi ja cantabria traditsioonilise juustukese pähklitega kodu kõrval asuvas kõrtsus. koju läksime varakult, sest mind ja karo ootas rong hommikul kell: 8.

hommik oli igas võimalikus mõttes surmav, aga saime hakkama ja jõudsime õigeaegselt rongijaama. santanderi ja bilbao vahel ei sõida vana hea RENFE, vaid hoopis FEVE, mis sõidab – pange nüüd tähele – sadat kilomeetrit peaaegu kolm tundi. aga et see sõidab mägede ja orgude ja jõgede ja lammastega kaunistatud nõlvade vahel, on see sõitmist väärt küll. et olime pisut enne 11 seal, ei osanud endaga nii vara hommikul midagi pihta hakata ja võtsime ühed kohvid hosteli asukoha tuvastamise taustaks. selgus, et seekordne korter-turned-hostel kaardi peale ei mahu ja et sinna peab vapsee rongiga sõitma. nojah, mis seal ikka, viisime kotid ära ja põgenesime sellest pärapõrgust välgukiirusel. tagasi linnas, jalutasime kõigepealt rongijaama (ei RENFE ega FEVE vaid euskotren) sõidutingimusi uurima. siis jalutasime tagasi linna, et sellele paar tiiru peale teha, mäe otsast vaadet imetleda ja kui vanalinn otsa sai, suundusime moodsasse linnaossa. aga et oli võikalt külm ja vastik ilm, otsustasime varakult puppi minna ja enam me sealt ei tõusnud enne, kui saabus aeg minna viimasele rongile.

tegelikult ei olnud meil üldse plaanis teisel päeval pikemalt bilbaosse jääda, aga et olime teinud sellise kolossaalse debiilsuse (mille avastamisel ei osanud mõelda muud kui “jebatt lõsovo tšerepa”) ja arvanud, et muuseum on esmaspäeval lahti, ei jäänud meil muud üle, kui sinna teisipäeval minna. lõppeks kukkus kõik siiski hästi välja, sest linn meile meeldis ja kui oleksime terve päeva muuseumis veetnud, poleks muud näinudki. nagu nutikamad juba taipasid, viitan guggenheimi muuseumile, frank o. gehry projekteeritud kaunitarile, mida ühest küljest valvab elevandisuurune ämblik nimega maman ja teisest küljest elevandisuurune hipikoer. talve puhul sattusime ikka näituste vahetamise ajaks sinna, oli seda kõikse magusamat 19. lõpp-20. algus klassikat ainult kaks saali ja kolmandas juba sõdadevahelised ja teise sõja aegsed ameeriklased, keda ma isiklikult ei tunne. terve teise korruse võttis enda alla aga frank lloyd wrighti elu ja looming, alustades vanemate emigreerumisest kuni ehitamata projektide makettideni. põnev oli küll, aga proportsioonid maalidega oleks võinud olla vastupidised. pärast kuut tundi kunsti, kui kõik valutas ja audiogiidi hommikuselt virgas hääl oli surmani ära kottinud, sõitsime euskotraniga euskotreni jaama ja läksime järjekordse 100-km-3-h rongi peale.

san sebastiánis (baski k. donostia) maabudes lõõtsus jäine tuul ja oli täiesti kohutavalt külm. üritasime võimalikult teravalt hosteli leida, mis õnneks polnud raske, ja vajusime oma köetud tuppa, kus lisa ja joey meid ootasid. see oli mu lemmikhostel, sest a) see oli odav ja b) heas kohas c) silt hoiatas, et ees ootab suelo psicodélico ja kui poleks hoiatanud, oleks arvanud, et nuusutasid just poppersit d) ning seda pidas vahva noormees, kes millegi nii triviaalse kui rahaga tegelda eriti ei viitsinud ja üldse olid tal sõbrad külas ja vaja kokata. et jõudsime hilja, viitsisime veel minna ühele dringile ja siis magama keerata. selles hostelis on erakordselt magus uni, nii et kui satute, otsige linna pealt üles roger’s house. roger ise pole kohal, aga mis seal ikka.

viimsel turistipäeval ronisime kõigepealt selle linna poolsaare tipus olevasse mäkke ja lossikesse, kus ilutses ka hiiglaslik meie päästja jeesuse kristuse kuju. terve see matk võttis julgelt kolm tundi ja kui esimeses linnas võtsid trepid ja mäed võhmale, siis reisu lõpuks olin juba nendega üsna harjunud. hiljem läksime karoga teistest tüdrukutest lahku ja jalutasime mööda rannaäärt teise mäeni. selle otsa oleks saanud 1912. aastal ehitatud funikulaariga, aga kolmapäeva puhul oli see hooldustöödeks suletud, nii et saime tagasi lonkida, tehes tee peal peatuse kellegi majakeses ja aiakeses ning võttes siis suuna bussijaama. närvilised kesk-eurooplased arvasid, et me peaksime tund enne bussi väljumist kohal olema, et piletid saada, mille peale loomulikult tõstsin protestikisa ja selle asemel läksime päev varem neid pileteid ostma. tagasi jalutasime mööda jõeäärt, kus leidus võluvaid, aga mitte rabavalt kauneid belle époque-hooneid. tagasi hostelis, tegime põrandal pikniku ja mõne ringi ussimängu enne, kui puppi läksime.

ja viimasel hommikul polnudki muud, kui kama kokku ja selga, hostelipidajale 20 euri ja padavai bussijaama. hispaania süsteemi kohaselt ei selgunud mitte kusagilt, mis buss ja kustkohast minema peaks. kui lõpuks keskeurooplased juba paanitsema hakkasid, viipas üks teine bussijuht meile, et meile vajalik buss just praegu peatus kõigi teiste busside taga. nii et ime, et üldse kuskile läksime. bussiga sõitsime 200 km neli tundi, mis tundus isegi üsna vilgas. tee viis taaskord läbi kaunite maastike, nii et magada oli napilt kahju ja rahus lugeda ka ei saanud. käänulised mägiteed, millest ühel pool ookean ja teisel pool rohetav nõlv lammastega, olid ikka väga kaunid. lennujaamas saime poolteist tundi külmetada ja ussimängu mängida, lõpuks saime ka lennule endale. kuigi lootsime, et koduosariigis on ilm parem, vihises ka siin jõle tuul, nii et lasime kõik kodude poole jooksu.

kuigi me karoga kohtusime juba tunni pärast sofiaga, et arutada korteriasju ja nüüd kohe on oht, et karo helistab ja ütleb, et pean temaga kolima tulema. enne võiks nt: riidesse panna. igatahes reis oli väga vahva ja baskid väga sõbralikud, kuigi ühegi kohalikuga ma pikemalt ei vestelnud. karo on endiselt normaalne (kui märkasite, siis taipas, et iga päeva lõpus toimub drink) ja teised tüdrukud nummid. paraku lähevad nad nüüd tagasi kodumaale, aga loodavad külastada.

nii nüüd see juhtuski, pean jooooksma

ilus oled, isamaa

et täita kodanikukohust, annan oma panuse eesti vabariigi nime ja näo parandamisele. nimelt vaatavat “welcome to estonia” googeldades vastu suvalised läbupildid, sekka mõned kujutised samanimelisest logost. initsiatiiv siit, tehke ka.

welcome to estonia a) suvel b) talvel

turning on, tuning in, dropping out

tänased uudised: käisin hispaania keele eksamil, mis oli äärmiselt lihtne ja vaatamas viimast korterit, mis oli äärmiselt suurepärane. nii et kuigi eile olime juba otsustanud ühe merelähedase korteri kasuks, kus poleks pidanud maksma garantiiraha, mis oli viimasel korrusel ja kus oli ligipääs katusele, kust nägi absoluutselt kogu linna, otsustasime täna veel viimase korteri vaadata. lootused polnud eriti kõrged, sest eile vaatasime umbes seitset korterit ja neid oli kõiki targem visata kui võtta, aga see korter oli täääiesti suurepärane igas võimalikus mõttes. suur, ilusa köögiga, mitte ükski aken ei avane võikasse sisehoovi, rand ja vanalinn on lähedal ning kõigele lisaks on hind rohkem kui vastuvõetav tänu meie suurepärasele kauplemisoskusele (vanemad nimetasid mind juba varases nooruses selle oskuse tõttu juudiks). ülehomme lähme lepingut sõlmima ja garantiiraha üle andma, järgmisel nädalavahetusel kolime sisse. jehuu!

aga sel nädalavahetusel lendame hoopis karoline, lisa ja joeyga santanderisse, kust lähme edasi bilbaosse ja san sebastiáni. et papa ütles päkapikkudele edasi, et mul oleks tarvis korralikku reisuraamatut hispaania kohta, saab ka maksimaalselt turisti panna uute ja end lakkamatult meelde tuletavate teadmistega. eriti vahva on see, et ka paremad kõrtsud raamatud üles loetud, nii et tõotab tulla lõbus reis. ilm on ka soe ja lõppeks on mul ainult üks essee veel kirjutada. tundub, et elu veereb praegu õiges suunas.

hukatus hüperboloid

…on see, mis mind tabab, kui ma kohe ei lõpeta korteriotsinguid ega alusta usinat õppetööd. materjal on nagu puder ja kapsad, algatuseks tuleb see arusaadavaks ja lahtiharutatuks muuta, et saaks üldse hakata süstemaatiliselt tuupima. eriti hirmus on see, et kogu materjal on selline, mida oleks nagu kunagi kuskil kuulnud ja kõik tundub pool-loogiline. iseasi, kas ka siis, kui tühi paberileht ette pannakse.

siit ka küsimus: kes ja millal mu essee valmis kirjutab?

ridi-radi-ralla pakane on valla

viimase nädala veetsin tallinnas aeledes ja, nagu jaanuariti ikka, õppimisest mõeldes. havi käsul käisin paar korda talisporti harrastamas, nimelt kelgutamas ja uisutamas, muidu nautisin kaunist talve seestpoolt akent. sest külmaga just kokku ei hoitud.

reedel oli mul teatavasti tähtis sünnipäev, mille puhul kohtusin kõigepealt tavaliste vanavanematega viru raamatupoes, siis võtsin linnast juuli ja läksin koju tagasi, et teha ettevalmistusi pisikeseks peoks juuli perega. ise tegin katalaani saia ja jätsin seekord magusa ema kaela – tahtis teha pavlovat ja mina beseega jännata ei julge -, margus vastutas hea tava kohaselt pearoa eest. peamiselt istusime laua taga ja pläkutasime, algatuseks aga mängisime ühe ussimängu (sünnipäevaks sain. võtsin hispaaniasse kaasa ka, kavatsen kõik välismaalased mängima sundida).

laupäeval oleks tahtnud küll kodus aeleda ja mitte midagi teha, eriti, et tallinnas polnud just eriti palju sõpru võtta, kellega sünnipäeva tähistada. sellele vaatamata tuli oskar mulle kl 9 koju järele, sõitsime linna ja maandusime juuksuris, kus kolm tundi üksi olime enne, kui jõudsid riburadapidi tuvi, ixo ja laura. enam-vähem sulgemiseni olime juuksuris, siis astusime läbi levikast ja läksime protesti. ülejäänu on ajalugu.

et ma olin käpa põhjalikult sahtli vahele lükanud ja vaevu 4h maganud, olin pühapäeva hommikul purupurjus, ei seisnud püsti ega suutnud artikuleerida. halades üritasin pakkida, rüübates ema serveeritud aspiriini, aga loomulikult ei õnnestunud pakkimine üldse eriti hästi. juba olen avastanud mitu mahajäänud riietuseset ja pin-kalkuni, mis loodetavasti esimese külalisega mulle siiski järele jõuab. lennujaamas ostsin kõige kangemat nätsu ja kõige värskemat vett, lennukis tegin ainsa võimaliku valiku ja keerasin magama.

barcelonas sain kokku müraga, et vähemalt järgmise päevani tema juures redutada ja mitte otse tarragonasse minna. teisipäeva õhtul lõpuks siis selleni ka jõudsin, olles kaks päeva väga mõnusat bomži pannud ja ussimängu mänginud. ainult see vana tallinn müra arvuti vahel varjutab nädala head algust.

2009

aasta moto: kõigepealt pistsin käe heeringatünni ja siis, noh, siis panime viina edasi
aasta tsitaat: ükskõik millist. pohhui. ja pakk pelmeene
aasta tegevus: passimine
aasta otsing: ise
aasta muutus: vahetusüliõpilaseks hispaaniasse
aasta jook: gin tonic
aasta viga: ah-nagunii-läheb-perse-küünitsemine (viga küll, põhjendamatu not so much)
aasta seriaal: californication
aasta küsimus: kus must leib on
aasta mäng: hundi-
aasta rõõm: jõulude ajal igasugu armsaid inimesi nähes
aasta konsa: jäääär. igal pool
aasta piinarikkalt tunda andev puudujääk: lugemus
aasta puhkus: hiiumaa
aasta afäär: geert jan
aasta filmimaraton: kevad-talv tartus
aasta reis: pariis-brüssel
aasta pidu: minu hispaaniassesaatmis-
aasta tsükkel: misso
aasta raamat: umberto eco “roosi nimi”
aasta muss: nick cave and the bad seeds
aasta tunne: dokumentideta võõras linnas
aasta uus sõber: karoline
aasta tõdemus: välismaale minek ei too kõiki vastuseid nina alla
aasta pudulojused: kitsed
aasta uus oskus: kitselüps :o
aasta pre-pidu album: the black kids – partie traumatic
aasta post-pidu lugu: blue foundation – eyes on fire
aasta feil: default on pettumus
aasta linnuke: öökull
aasta mittemuutus: perekonnaseis
eelmise aasta plaan: vaevalt, et täidetud
uue aasta plaan: pardid ritta saada

vt ka: 2008

vaik kõrvas ja hambad puseritti

niipea, kui pühapäeva õhtul koju jõudsin, tabas mind kole külmetushaigus, võikad lämbumisele lähenevad köhahood, tatine nina ja 35-kraadine kehatemperatuur. sellest, ema õhutustest ja vähesest motivatsioonist inspireerituna muutsin 29. detsembri hommikul oma lennupiletid, mis pidid olema 30. dets, 10 päeva hilisemaks. aga pea-aegu kellelegi ei öelnud, et saaksin teha üllatuse, kui tartus peole ilmun. et etteteatamata külalisena mitte tulla tühjade kätega, küpsetasin kaku ja võtsin kaasa heeringamaterjalid, sain rongi peal kokku liisa, müra, ixo ja pekuga ning sõitsin tartusse. pärast poest läbi käimist läksime keski, kus oli välja kuulutatud pidu ja kus üllatuse võis igatahes õnnestunuks lugeda. eks siis sõime-jõime-vestlesime, kuni ootamatult saabus aeg raekale lipata, šampa- ja gintonikupudelid näpus. pärast ovatsioone läksime peku juurde, et olemasolev alkohol seal ära juua ja siis edasi “vaadata”. vaatasime siis kõigepealt mökusse, mis oli igatahes üks muhe kõrts, ja loomulikult vanasse heasse zavoodi, kus pidu käis nagu vennaskonna konsal, st õllega ülekallatult ja nii tihedalt, et ümber kukkuma ei mahu. vahepeal rändasin genkluppi, kust leidsin iie ja peku ja kelle me lõpuks müraga sealt ka kätte saime (teised olid juba alla andnud), et minna peku juurde viimseid õllesid jooma. lõppes see kõik sellega, et umbes nii koidukumas vajusid kõik vaprad pidulised täies riides (mööndusteta. villurites, mitmes-setmes paaris sukapüxtes ja sallides) sobivatele horisontaalpindadele magusat joodikuund magama.

kaua see lõbu muidugi ei kestnud, sest juba varakult pildi taskusse lükanud ixo hakkas meile helistama, et kus me nüüd oleme ja mis me nüüd teeme ja kus me nüüd lähme. umbes kolme tunni pärast jaksasime ennast peku juurest välja vinnata, et minna keski jäänuseid sööma ja mängima mängu “mees, kes teadis ussisõnu”. kui ixo pohmaõllest täis ja mitmeks tunniks tugitooli magama jäi, halastasin talle ja lubasin meil koju minna, kus vaatasime family guy‘ star wars-episoodi ja mina igatahes lõpupoole logisin juba välja. hommikul andsin ixole bussiraha, ise keerasin külge ja ärkasin 4h pärast, et minna kristi juurde aelema. eest leidsin ka lõbusa reamees tammingu, päris pikalt tegime kolmekesi piltide impordi ja soojade võileibade vahele nalja. pisut hiljem läksime kristiga keski, et veel pisut ussi mängida ja tee peal ostetud pellusid mugida. kuigi plaan oli minna tallinnasse tagasi, otsustasime nii mina kui müra, et targem oleks minna hoopistükkis välja, et tähistada laura sünnipäeva. õlu-2-3 mökus-krooksus-zavis tehtud, läksime koju (seekord kristi omasse), et magada maailma kõige magusamat tagasi-emaüsas-und. järgmisel päeval ärkasin ema kõne peale ja ajasin siis ruttu ka kõik teised üles, et enne lahkumist veel natuke kõik koos kristi juures bomži panna ja süüa anni arro ahjupeeti ja värsket keedumuna. lõpuks saime müraga poole kuuese bussi peale, kus kavatsesime küll vaikides pimedusse põrnitseda, aga pidime ikka inimsuhete teemal pläkutama. nagu me vähe kohtuks…

igatahes on mul väga suur rõõmus, et piletid vahetasin, sest muidu poleks üldse tartusse jõudnudki ja seal oli talve puhul nii kaunis ja loomulikult ka kõik mu tähtsad lemmikud. mok forever

hellalt heliseb kodukiriku kell pehmes jõuluöö lumesajus

eesti poole lennates üllatas mind juba kopenhageni ja oslo lennujaamade jäisus, aga kui viimaks 13-kraadisesse tallinnasse jõudsin, pidi pilt suurest õudusest eest minema. alguses külmetasin koledal kombel, aga vaikselt sain selgeks, et ainult ühest paarist sukapükstest v retukatest ei aitagi ja villurid võtab jalast ainult loll.
23. detsembril otsustasime sõpradega väikese õllejoomise vanas heas vanalinnas teha, nii et hakkasime vaikselt hellas kogunema ja õlunaadi jooma. läbisime kohusetundlikult bermuda kolmnurga kõik sihtkohad, levikat külastasime suisa kaks korda ja vahepeal käisime ka protestis. rahvaloendust teha ei suuda, aga kaasas olid v kuskil tulid vastu napilt kõik inimesed, keda koduvabariigis üldse kohata tahtsin. kui levikast välja ajati nii pool 4, saatsime timbaga iie ja ixo jalgsimatkale koju ja tellisime ise paksu pervi, kes suurest rõõmust, et ma ikka talle truu olen, peaaegu tasuta koju viis.

jõululaupäeva hommikupooliku veetsime hea tava kohaselt terve perega kokates, et kella viiesele jumalateenistusele minna. no ma ikka ei tea, jõulumeeleolu loomisel on kirikuskäigul küll tähtis osa, aga see, millise häälega millist ibunni seal aetakse, tsaarile tulu küll ei too. aga pärast kirikut läbi lumise vanalinna auto poole jalutamine on küll tähtis, siis juba tead, et varsti saab laua taha istuda, et veini antakse ja et tuleb hakata lapsi varitsema, et päkapikud saaksid kingikotid ukse taha visata. aga minu kõige-kõige lemmikum jõulutraditsioon on õhtul vanaemaga pläkutamine, sest ta jääb alati ööseks siia ja tahab enne magmaminekut kleepekat juua ja vestelda meid huvitavatel teemadel.
esimesel pühal serveerisime endale külma lauda ja läksime varakult kodust välja hiiglaslikule surnuaiaringile. annaks jumal, et mul ühel heal päeval meelde jääks, kelle missuguseid sugulasi me külastame… ainult oma kadunud vanaema tunnen ära. pärast jõuluüritus järjekordsete sugulaste juures, aga need üritused on iga aasta samasugused, nii et mis seal ikka kommenteerida on. üldiselt tõi jõuluvana mulle palju raamatuid, sest mul ei tulnud pähe ühtegi muud asja, mida ma endale ise osta ei jaksaks.
vanemad viskasid mu koduteel timba juurde, et saaksin hommikul seal ärgata ja ei peaks kottidega seiklema. vormistasin mõned jõulukingid, taustaks vaatasime zorba the greeki ja jõime teed. suure vaevaga sundisime ennast voodis mitte edasi rääkima, sest mind ootas, kõigele vaatamata, äratus kl 9.

nimelt selleks, et näha papat ja tema perekonda sel lühikesel perioodil, kui mõlemad eestis oleme. jõudsin seal küll olla napilt poolteist tundi, aga nummid olid nad kõik väga ja arvata võib, et lähen kevadel külla ka. kokkulepitud kohtumisajaks ehk 12-ks sõitsin tagasi timba juurde, et alustada laiskade inimeste matka pirita metsas. loomulikult oleksin jõudnud veel vähemalt tund aega papa juures aeleda, sest olin ikkagi teine, kes kohale jõudis – ainult ixo oli juba kohal. aga vaikselt sai matkaseltskond kokku ja selgeks, et ega kõik matkata kavatse ja käpad selga võetud. pärast väikest jalutuskäiku rüüstasime selveri alkoholiosakonda ja läksime timba juurde tagasi, et minna sauna ja hakata süüa tegema. vaikselt tilkus ka rahvast juurde ja lõpuks jäid puudu vaid vähesed. kuigi laud oli nagu vanainimeste soliidsel istumisel, võtsime viina nagu teismelised hirvepargis ja ootuspäraselt jäin viimaseks joodikuks, minnes magama väga soliidsel ajal: pool 8.
juba kell 12 tuli timba vaatama, et kes ja kuidas ja kuhu ennast magama on poetanud (mina nt: elutoa vaibale) ja teadagi, kui üks loll ärkab, ärkavad teised ka, nii et oligi aeg hakata nalja tegema, pohmasüüa otsima ja loomakanaleid vaatama. nali naljaks, ei läinud kaua, kui timba emu koju tuli ja adopteerimata lapsed oma kodinad kokku pakkisid ja minema läksid. siis arvasin, et näen neid viimast korda enne tagasiminekut, aga võta näpust… igatahes koristasime ja sõime surrogaatperega, siis aelesime kasuõdede timba ja kristiga diivanil ja juba kl 6 viisime kristiga taara ära ja minu koju. kui mul pole maailma kaunimad sõbrad, siis ma ei tea, kellel on:

blowin’ in the wind

järgnevad viimase aja vaimukamad otsingud, millega minu blogisse jõutud on ja millele vastan nagu bob dylan:

kärdla tissid – mille poolest tavalistest erinevad?
tahan naist – tean veel paljusid, kellel puudu, ehk soovite ümarlaua korraldada?
millega juuakse aniisiviina – viimati toonikuga, aga viisakas on ikka paljalt
как пить kännu kukk – soovitan üldse joomata jätta
hindust kokk tartus – kui tööd otsid, siis minu blogist küll ei leia
paljalt ujuma – jah, aga ootaks suveni
imepärane vein – eks ta kipu olema
chief oil – sellist küsimust on raske kommenteerida

ja need, kes kogu aeg euroopa ideede ajaloo konspekti või eksamit googeldavad: mul on väga kenasti vastatud kordamisküsimused olemas, küsige julgelt.

last days of disco

viimane nädal hispaaniamaal läks ülikiirelt. kui veel pühapäeva õhtul igatsevalt järgmisele pühapäevale ja kojujõudmisele mõtlesin, siis kolmapäevaks jõudis kohale, et pigem hakkab mind kimbutama ajanappus kui -ülejääk. esmaspäeval küpsetasime karoline juures kaks kreeka pirukat ja ühe šokolaadikoogi, mõlemad võtsime kaasa teisipäevasele jõulupidu + lisa sünnipäev-üritusele. pidu oli väga lõbus ja lõppes nii, et johannes, karoline ja mina tagusime kolmekesi kella kuueni maailma asju sirgeks (lisa ise oli ammu magama läinud). seal riigis on need kaks igatahes mu lemmikinimesed.

kolmapäeval oli mul ootuspäraselt paha olla, sest esimest korda hispaanias oleku jooksul oli mul õnnestunud ilma ühegi eestlase abita jääda känni. kuigi mõlemad karolinega mõtlesime väga tõsiselt, et targim oleks surra, läksime õhtul ülikooli orkestri, kammerkoori ja segakoori kontserdile lähedalasuvasse kirikusse, peamiselt sellepärast, et orkestris viiuldab joey ja see oli ka viimane kord kõiki inimesi näha enne ärasõitu. tegu oli muidugi jõulukontserdiga ja kui ma poleks teadnud, oleksin võinud uskuma jääda küll, et sealt välja astudes satun mahedasse lumesattu.

neljapäevalgi ei saanud rahu, sest patrik oli korraldanud järjekordse ürituse, kus kõik ennast kurguni täis pugivad ja kus keegi eriti kedagi ei tunne. ma ei kujuta ette, kust ta võtab kõik need inimesed, keda tema pidudel näinud olen, sest suuremat osa neist olen näinud ainult üks kord ja nii või teisiti on nad pisut imelikud. tuttavatest olid kohal karo ja ifka, lisaks patriku korterinaabrid, keda ka tunnen. peol polnud vist viga, aga et kõht oli täis ja eilane pohmell veel kummitas, jõudsin koju täiesti viisakal ajal.

reedel pakkisin kohvri kokku, ütlesin juan carlosele “hasta luego” ja sõitsin bcn müra juurde, kus oli ka teine lennukiootaja helen. otsustasime õhtul väljamineku vastu ja selle asemel aelesime kodus mandariini mugides ja siidrit juues. helen läks nii umbes 5.40 lennuki peale, me müraga magasime mõistliku poolpäevani ja läksime siis jõuluostlema. see kujunes märksa viisakamaks ürituseks, kui kartnud olime, aga lõpuks olime siiski kurnatud ja külmunud oma toidukottide all. kodus sõime küüslaugusaia, jõime jälle siidrit ja üritasime otsustada, kas tasub või ei tasu välja minna. lõpuks siiski läksime, sest olime omaarust näinud ägedat rock’n'rolliurgast muuseumirajoonis. kohale jõudes selgus, et tegu on uute lugude klubiga, kus oli aga piisavalt lõbus, et neljani tantsu vihtuda. ja hommikul kl 11 võtsin kohvri selga ning ütlesin barcelonale ja hispaaniale [omateada] kümneks päevaks “hasta luego”.