this is ground control to major tom
käisin barcelonas, seal nägin sügist. nägin ka ühte filmi, mitmeid metroojaamu, vastikuid klubisid ja põgusalt ka üht urkakõrtsu, aga eilne öö saab hindeks mitte rohkem kui 2+. selle asemel, et 5.40 paiku koos karoga rongile hüpata ja tagasi tarragonasse sõita, veetsin öö hoopis müra põrandal. täna käisime söömas, siis aelesime ja ägisesime superstaari vaadates ja siis läksin bussi peale. nüüd lähen magama, sest olen kurnatud ja homme on rõõmus koolipäev.
barcelooona – sí! ehk ise küsin, ise vastan
võtan siis ette selle raske blogimisteekonna ja üritan meenutada, millega paar viimast nädalat sisutanud olen.
tegelikult olen üsna kindel, et enne iie saabumist ei teinud ma absoluutselt mitte midagi. paaril mälestusväärsel korral käisin koolis, aga ainult selleks, et avastada, et mu päris õppejõud ei ole endiselt operatsioonist toibunud ja tema asemel on meil üks teine lektor, kes on kahtlemata väga tore tüdruk, aga pisut leebeke meiesuguste loodritega tegelemiseks. sattusin temaga koos ka bussiga linna sõitma, kus elust-olust vestlesime, muuhulgas mainisin, et olen laisk ja mul on kogu aeg uni, mille peale vastas, et siis peaksin küll kohalike õpilastega hästi sobima. need ppp-d, mis mind ähvardasid, jätsid selle nüüd vist järele, sest ta ei pea ennast kompetentseks neid hindama, nii et pean ainult ühe kirjaliku analüüsi tegema ja olengi pääsenud.
iie saabus aga eelmise teisipäeva õhtul üsna ootamatult, nimelt helistas mulle müra, kes iiet barcelonas ootas, et iie saab hoopis autoga tarragonasse. umbes kell kolm öösel võtsin ta siis vastu, mugisime natuke köögis hiilides ja kobisime kotile. veidral kombel saime järgmisel päeval üles enne kolme, küll aga mitte kodust välja. õnneks tuli meile tee peal vastu alphonse mucha näitus, mida juba septembri lõpust nillinud olen, aga siiani veel sattunud pole. ei saa öelda, et näitus millegagi rabanud oleks, eriti, et keska jooksul on art nouveau‘d käsitletud küll ja veel, ühtlasi on muchat nii palju üheeuristel plakatitel nähtud, aga ilus oli sellegipoolest ja natuke kadedaks tegi ka. kunst imetletud, tegime klassikalise balcón del mediterráneo – amfiteater – vanalinn – playa miracle tuuri, haarates tee pealt kanistri veini ja kebabi. mere ääres olime seni, kuni hakkas hirmus külm (pärast selgus, et väljas 18 kraadi), siis olime tunnikese kodus, mille veetsime timba ja mashaga skaipides, ja siis saime maja ees kokku karolinega, et minna ja teha drink-2-3-4. alustasime ikka oma turvalisest mojitobaarist, kus, nagu selgus, toimuvad kolmapäeviti edasijõudnute salsakursused. sättisime end pealtvaatajate rolli, joogid kindlalt peos, ja imetlesime umbes viie tantsupaari kauneid pöördeid ja hüppeid (vrdl teisipäevased umbes 20 paari üsna monotoonsed sammud). pärast kahte drinki läks karo koju ja meie tahtsime minna odava õlle kõrtsu, mis paraku ei õnnestunud, sest see oli kinni. kõrvalolevas la vaquerias oli peale meie umbes 5 inimest, aga sellele vaatamata tegime seal mõned õlled surematute hittide saatel. siis mõtlesime viisakate inimeste kombel koju minna, aga tee peal igaks juhuks läbi põigata viimsete joodikute kõrtsist. kui saabusime, oli ka seal 5 inimest, aga tunnikese pärast juba 50. nende hulgas ka mägironimisinstruktorid samuel ja pierrot, kellega jutukest veeretasime ja tõestasime endile, et prantsuse keel on roostes mis roostes. konnad tahtsid muidugi meie juurde tulla, aga paraku pidime nad peavarjuta jätma. koju läksime tiira-taara seinast-seina meremehelaule lauldes.
õige valik, sest järgmisel hommikul, kui suure surmaga 11:21 ärkasin, et 11:30 vahatamas olla, ei oleks tahtnud näha ühtegi pierrot’d ega samueli. tagasiteel ostsin apelsinimahla ja mullivett, mille saatel tunnikese ägisesime ja siis uuesti uinusime. ärkasime taas kell 3 ja mõtlesime, et peaks rongi peale minema ja et see paremini õnnestuks, tegin ma ravioole ja iie oksendas natuke. viiese rongi peale lõpuks jõudsime ja barcelonasse jõudsime pilkases öös. koperdasime müra juurde, vahetasime hiljutisemaid seiklusi ja läksime ikka kodust välja ka, et mitte päeva päris raisatuks lugeda. käisime ühes fäänsis jazziurkas, kus nora töötab ja kus parasjagu mängis mingi bänd ja oli muidu päris mõnus. pärast sattusime lõpututele barrio gótico (linnaosa barcelonas – toim.) teedele, mida iga päev sama lolli järjekindlusega läbi trampisime. võtsime ühe õlle kõrtsus, mis oli umbes sama suur kui mu tuba, aga see-eest väga hubane, ja kasisime koju. jääb mulje, nagu see oleks võinud toimuda vara, aga enne nelja me magama küll ei saanud.
müra pidi küll reedel koolis käima, aga pani kella mõmisedes üle minu kinni ja ärkas koos minu ja iiega ühe paiku. et olime siiski asja pärast metropoli tulnud, saime üsna varsti kargu alla ja läksime vaatama sagrada familiat. ainult väljast, muidugi, sest sissepääsu eest nööritakse ennekuulmatud 11 euri ja tornironimise eest teist samapalju. aga et see meistriteos juba väljastpoolt kuigi kaunis polnud, vaatasime parem kaugelt. näeb välja täpselt nagu need märja liivaga lödistatud liivalossid, mida on eriti põnev teha, sest iga hetk võib laine need minema pühkida, aga mis tunduvad nii kohutavalt ilusad. siis kargasime metroo peale ja sõitsime parque güelli. külastasime ka gaudí majamuuseumi, mis paraku eriti vaimukas polnud, ja jalutasime mustade meeste vahel, kes värvilist nodi müüsid. pikemalt peatusime paarikestepinkidel, kust sõpradele postkaarte kirjutasime ja ühtlasi edasist bisnesplani välja töötada üritasime. otsustasime käia paaris poes ja ühes kaubanduskeskuses, muuhulgas saada süüa. söömiseks valisime kaubanduskeskuses asuva hiinlaste buffet, kus 9 euri eest ennast silmini täis õgisime (to quote the doors: i eat more chicken than any man ever seen). uute riietega kodu poole taarudes ei suutnud uskuda, et kunagi välja saame või purju jääme. aga juba umbes kolme tunni pärast oli isegi müra valmis, suured siidri- ja õllepudelid näpus ja seadsimegi sammud linna poole. algatuseks läksime el mariatchisse, kus jõudsime enne sulgemist teha ainult ühe õlle ja ühe hydromieli, mis meie mälestuste kohaselt oli küll shot, seekord aga kokteil. küllap siis päevad pole vennad. muuhulgas kaotasin vahepeal seljas olnud anni pusa tükkis lemmiksalliga ära, sest mingi tüüp oli nad koos suure riidekuhjaga mujale tõstnud. olin ta küll mõttes juba maha matnud ja seda suurem oli mu rõõm, kui ta siiski välja tuli. kui see kõrts kinni, hakkasime hea tava kohaselt mööda vanalinna tänavaid lonkima inspiratsiooni ja kõrtsi otsinguil. kõigepealt jõime ühe jääkülma pakiõlle kohalikul plaza de la fiestal, mis üsna ekvivalentne hella pargiga, isegi kuju on sama. siis lonkisime edasi, ostsime veel umbes miljon pakiõlle ja mõtlesime, et kuna muud lahti pole, tuleb kluppi minna. õnneks maksis see liiga palju, nii et jäi tegemata, selle asemel küsisime tänaval inimestelt, kas teavad mõnda lahtiolevat kõrtsu. juhatati meid kentucky nimelisse kohta, mis oli üks korralik viimsete joodikute kõrts. seal leidsime erinevaid tegevusi sulgemiseni, mil ka meie teed eri suundades viisid.
kui laupäeva hommikul mööda päiksepaistelist ja sügiselõhnalist barcelonat müra juurde lonkisin, oli süda küll natuke paha, aga õues oli nii mõnus, et ajasin ka teised tüdrukud püsti, et minna üle tee asuva mercadona ette pingile bomži panema ja hommikusööki sööma. hirnusime, nagu poleks elus kunagi enne, tehes maailma kõige halvemat nalja, mida pooled korrad vähemalt üks meist ei kuulnud. oleks pidanud kokku lugema, mitu korda müra ütles “ah?” ja mina iielt küsisin, et “mis ta ütles?”. juustunuga ja tomat kotis, otsustasime enne pimedat veel natuke eixamples (linnaosa barcelonas – toim.) ringi vaadata. sattusime paari outleti ja paari pilukapoodi, lõpuks ostsime süüa ja läksime ennast küürima ja kaunistama, sest meid ootas ees nora sõbra nico bändi konsa kuskil el ravali (linnaosa barcelonas – toim.) sügavustes. konsa oli täielik klounaad ja loomaaed, lõbus küll, aga mitte piisavalt inspireeriv, et valutavail jalul püsida üle poole ajast. ülejäänud poole veetsime iiega puhkajate pingil. sealt lahkudes tahtsime teha veel ühe õlle ja selle lõpuks ka el mariatchis tegime, aga et enne olime nii palju kõndinud, lõid jalad ja purskasid sõõrmed tuld, nii et läksime parem koju ära.
pühapäeval magasime jälle nii kaua, et kõik muuseumid olid ammu kinni selleks ajaks, kui hakkasime mõtlema, kuhu minna. küll aga oli lahti picasso muuseum, mis boonusena pühapäeviti pärast kolme tasuta, nii et sinna sammud seadsimegi läbi ciutadella pargi, käes plastmassist kohvitopsid, mis mürgiseid gaase eritasid ja olid endale uued vaimukad vormid sulanud. päris meeldis see ciutat vella osa, kus muuseum asus ja kui ma õigesti mäletan, on seal neid muuseume veel. ühtlasi nägime ühte rock’n'rollikõrtsu, kuhu kindlasti minna tahan ükskord. picasso püsinäitus oli nagu picasso ikka, kenasti klassikaliselt periodiseeritud ja lõpu poole olid väga lahedad nõud, mis ta ise teinud on ja mis muuseumis alles sellest aastast. boonusena näitus pealkirjaga imágenes secretas, kus eksponeeriti nii jaapani kui lääne erootilist kunsti, mis oli väga lahe ja, nagu kodulehekülg ütleb: thought-provoking. pärast seda aga hakkas meil kiire koju, et teha viimne õhtusöömaaeg ja viimne veinike enne, kui mina täispuginuna oma viimasele rongile tormasin.
nii et mul igatahes on väga suur rõõmus, et iie meil külas käis ja loodan, et järgmisel poolaastal käib meil ka tihti külalisi. nüüd ju enne jõule enam mitte ühtainumast.
sel nädalal käisin esmas- ja teisipäeval oma tavalistes loengutes, lisaks on mul teoorias iga päev üks neljatunnine loeng, aga siiani käisin seal ainult esmaspäeval, sest see on puhtas kakalaani keeles ja ma saan seal aru täpselt: fuck-all. homme pean sinna siiski minema, sest see on viimane loeng ja mul on vaja küsida, kas ja kuidas toimib edasine suhtlus. pean ilmselt mingi essee kirjutama, loodan, et mitte kakalaas. pärast loengut on plaanis karoga süüa ja välja minna, sest tal on homme eksam, milleks ta konkreetselt nädalaid juba õppinud on, ja laupäeval tahab ta barcelonasse minna, nii et saab ka see tehtud. meil ju tarvis twilighti saaga uus film ära vaadata ja kolkakülas kõik puhta dubleeritud.
never watch your life slide out of view
tühjendasin kaabut ja leidsin, et mul on kuus paari kõrvarõngaid, teesõel, vildipallikestega haaknõel, mis oli peemoti eriline lemmik (kaevas selle alati kaabust välja, kui mind kodus polnud), ühe kleidi eestlennanud nööpe ja kaks riputamist, mida ma siin olles kordagi kandnud pole. ei tea, mis veel siis leian, kui kõik ülejäänud asjad lahti pakin…
freedom’s just another word for “nothing left to lose”
kui meie cenad sõpradega oleks iga kord nii lahedad kui eile, võiks iga päev neid teha. unustasime ennast tundideks rääkima ja veini libistama (tõin 4 liitrit. 5 inimest, kellest 2 ei joo, said kenasti hakkama), vestlesime ka teemadel, millel korralikud tüdrukud nagu lisa ja joey tavaliselt ei. ilmselt arvavad nüüd, et karoline ja mina seksuaalsed avantüristid ja/või deviandid, sest arvame, et isegi suhtes olles on lubatud vastassoost inimesi vaadata ja siivutuid mõtteid mõelda ilma, et see petmise alla kirja läheks. nagu mõni mees jätaks võõra tissi v peffi tšekkimata, sest moor ei luba… lõpuks läksime 3 ajal koju tiira-taara seinast-seina ja meremehelaule lauldes (tervitused emale).
täna ei kavatse kuskile minna, homme plaanis karo juures küpsetada kooki või küpsist või midagi muud kalorirohket. söögist rääkides, üritan nüüd viis korda päevas, mitte nädalas süüa. see tähendab, et kõht on kogu aeg täis, aga mitte kunagi vastikult, samas ei teki otsest motivatsiooni süüa, sest milleks, kui magu veel iseennast ei lahusta. karo proovib sama nalja, aga kurtis, et on kogu aeg nälga suremas ja pidevas valmisolekus sisse keerata näiteks üks lehm. ehk siis peaks koguseid veelgi vähendama, et saaks ikka ka nälgida. homme igatahes teeme kristi stiilis söömist ja lõikame koogi: pooleks.
viimase aja populaarsemad otsingud:
korraks koju tahaks minna – jah, aga mis ma teha saan
joosep perv – tunnen küll pede-joosepit ja paksu pervi, joosep pervi mitte
vispli tüübid – tundmatu muusikaline grupp minu jaoks, sry
nussima eestis – võib, aga keda?
mis maitseb tüdrukutele – ma pole vist kõige õigem inimene vastama…
must leib – yes, please
audio: harry potter and the philosopher’s stone, loeb stephen fry
i’m getting tired of starting again
pool tundi pärast seda, kui mu eesti tüdrukud olid uksest välja astunud, avastasin geert jani sõnumi, et ta hakkab varsti sõitma ja jõuab lähitundide jooksul tarragonasse. elasin üle paar väiksemat sorti atakki ja võtsin ta siis üheteist ajal vastu. sellest, mis edasi sai, kirjutan üks teine kord pikemalt. see võis olla pühapäeva õhtu, kui pifid koju tulid ja korraldasid algatuseks skandaali, sest ma olla mitmekülgselt halvasti käitunud. saan aru, et inimestele ei meeldi, kui nende voodis magatakse, aga ma justkui küsisin… vähemalt kelleltki. lisaks sellele ma ei koristavat mitte kunagi mitte midagi, muidugi lärmasime tüdrukutega koju tulles tunde ja üldse teen, mis ise tahan. ennast õigustama ei kippunud, sest, uskuge mind, kui su peale kaks hispaania piffi karjuvad, siis hakkab elu pärast hirm. ebaõiglane oli ja geert janilgi oli mure mu tervise pärast, aga mis seal ikka.
järgmisel päeval hakkasin korterit otsima – oleksin nagunii pidanud välja kolima, sest tüdruk, kes pidi mu tuppa kolima, aga ei kolinud, hakkas ikkagi tahtma seal elada ja tarragonas ülikoolis käia, nii et ida-eurooplane sai jalaka. käisin vaatamas ühte täiesti tasuta tuba, aga see oli veel väiksem ja pimedam kui mu eelmine, kuigi asus järgmisel tänavanurgal. õhtul mõtlesin, et mis seal ikka, kolin sisse, aga õnneks oli keegi minust ette jõudnud. teisipäeval leidsin isuäratava kuulutuse, mida kohe vaatama läksime ja mille ka kohe võtta otsustasin. maksab küll 100 euri rohkem kui eelmine, aga see-eest on tuba hiiglaslik, mul on kapiruumi ja - last, but not least – oma rõduke. elab siin paarike ja nende kolm kassi (kassid siis jäävad vanatüdrukule) ja edaspidi võite pakid adresseerida rambla nova 119 A 3′2.
nii et kolmapäeva hommikul tõime mu madratsi siia, siis sõitis geert jan nelja tuule poole ja mul võttis kaks korda kohvriga edasi-tagasi käia, et mu ülejäänud maine vara siia saaks. ülejäänud päeva veetsin voodis riidehunnikute vahel, kuni lõpuks õhtul karoline juurde esmaabi saama läksin. sõime oma lemmikjäätist ja vaatasime uut lemmikseepi the secret diary of a call girl. oli kasu küll.
ka neljapäeval ja reedel käisin karoline juures aelemas, neljapäeval isegi täitsa asja pärast, nimelt oli meil korraline cena sõpradega. see oli ka ainuke kord, kui kolma- ja laupäeva vahel midagi normaalset sõin, muidu toitusin paljast mustast leivast või küpsistest, kõik need sotsiaalabi korras saadud. aga peamiselt on meeleolu selline, nagu liisa kirjeldas:
Üldse olen kuidagi väga ära harjunud üksi oma toas passimisega, mis alguses ikka väga rõhuv tundus. Mida koledamaks ilmad lähevad, seda mõnusam on oma nina välja mitte pista (ainus tüütu asi on muidugi enda kööki vedamine, äkki seal isegi kohtab kedagi iu) ja kuulata, kuidas vihm, mida olen sellel nädalal häbiväärselt palju näinud, vastu akent krõbistab.
vihma muidugi ei saja, aga kole külmaks on küll läinud ja inimesi nägema ei kipu. et endale nüüd vastu rääkida, läksin eile õhtul karoline ja lisaga välja. karo oli küpse pärast ühte sangriat odavas kõrtsus, me lisaga läksime edasi sala zerosse, kus toimus mingi viimse piirini keskpärane konza. rääkisime natuke hooramisest ja pidude kehvast kvaliteedist, siis läksime la vaqueriasse, kus kohtasime mõningaid erasmuseinimesi. sündmusteahel viis selleni, et kõndisin jälle koju johannesega. maksimaalselt normaalne tüüp ikka, võiks tihemini suhelda ja mitte ainult sattusime-samasse-kõrtsu tingimustes. kodutee oli nagu vanas heas eestis, tuul tahtis tee pealt kraavi puhuda ja ega õhutemperatuuriga just ka kiidelda polnud, nii et isegi hispaaniamaal on nüüd sügis kätte jõudnud.
aga muidu on nii, et elan nüüd jah oma uues kodus, mis on mugavalt sama lähedal kõigele, kui eelminegi, aga lahti pakkinud veel ei ole. no lihtsalt ei suuda, ise ka ei tea, mis häda sellega täpselt on. madrats on kolimisest saati risti jalus, aga ei saa midagi teha. homme satun üle kolme nädala jälle kooli, sest vahepeal jäi see üritus massiliselt ära, ja juba järgmisel nädalal tuleb iie-mall. vahepeal üritan tagasi emotsionaalsesse vormi saada ja, kui meeles on, iga päev paar sirutus-, venitus- ja painutusharjutust teha, sest tunne on nagu kuuekümneaastasel hooral.
summer blows away and quietly gets swallowed by a wave
mul siin käisid külas anu (eesti vabariik), liisa (prantsuse vabariik) ja müra (hispaania kuningriik). nendega me:
turnisime katusel
sõime musta leiba ja jõime keefiri
leidsime suurepärase veinipoe, igaks juhuks jõime natuke õlut ka
külastasime kultuurimälestisi, nimelt rooma foorumit
käisime oktoobri lõpu puhul ujumas, veini võtsime julgestuseks kaasa. vesi oli tubli 20 kraadi
sõime karolinega õhtust ja viisime siis oma kuningriigi kaunimad näod välja, et odavat õlut juua ja treppidel laulda
täna kannatasime, kes rohkem, kes vähem, sõime kebabi ja tegime halba nalja. mina kannatan nüüd üksi edasi ja valmistan ennast ette järgmise külalise saabumiseks
sa küsid, miks mul pole isu, kui kandikult kaob viimne kalakotlet
meil nüüd enam-vähem esimest korda päev otsa halb ilm: 14 kraadi ja hommikust saati sajab. mu korterikaaslased näiteks ei käi mitte kunagi vihmaga koolis, sest neile ei meeldi :D ise pidin käima saia ja munade järel, sest tegin esimest korda kõigile süüa ja valisin selleks klassikalise eesti vanaematoidu kartulipudru ja kotletid. ükskord varem tegin ka hapupiimapannkooke, aga neid ainult endale, sest neil polnud parasjagu söögiaeg. üldse ei saa aru, kust on tulnud arvamus, et peaks tegema ülepannikaid, kui vanaema hapupiimakad on lihtsalt nii head:
- korralik tükiline hapupiim
- jahu
- mõni muna
- sool ja suhkur
- pisut õlut kulub ka ära
ja kui sa siis korralikult vahustad munavalge eraldi ja hõõrud kollast suhkruga seni, kuni see on täiesti sulanud ja siis tainas tuleb suhteliselt tahke ja panni peale jäävad kohevad tornikesed ja sa siis nad kohe soojalt ära sööd hea ja paremaga, siis on ikka täitsa hästi.
kolmapäevased cenad hakkavad vist traditsiooniks kujunema: eile toimus sööming patriku juures. peale tavalise crew oli ka ifka “sõber” (kelle nimi oli keeruline ja mis mulle meelde ei jäänud) ja patriku kaks korterikaaslast. sellest majast leidsin lõpuks ka nõela ja niidi, mida ühelgi tüdrukul linnas polnud :D mina teen õues muffi, joey teeb toas öökulli.
varsti tuleb mulle külla karoline, et omal käel pisut hispaania keelt õppida. nimelt läksime mõlemad päris algajate gruppi, aga tundub, et oleme seal vabalt kõige targemad, võib-olla sellepärast, et oleme mõlemad konna õppinud. grupis on muuhulgas kolm etiooplast ja üks idanaaber, kes rõõmust kilkas, kui harjutuse käigus ütlesin, et tüüpilistele eestlastele meeldib saunas käia ja viina panna. tunnis huvitav oli esimest korda siis, kui enesekohaseid tegusõnu vaatlesime, sest seal toimuvad mingid imelikud ühildumised ja see sundis pisut aju liigutama. igatahes karo ja minu tänane tunniplaan näeb ette pisut trimbata ja muuhulgas tutvustada oma riiki, nii et pean nüüd kasutama oma parimat sõpra www.wordreference.com ja mõningad sõnad välja otsima.
aa, ja seda ka, et 1-5. november austab mind oma külaskäiguga üks hollandlane. ghiihii
no-no-no-no, i don’t … no more
enam-vähem terve nädala olen jälle veetnud lone‘ides. teisipäeval salsal ei käinud, sest ootasin, et kodus süüa antaks ja et karoline polnud ka minemas, oleksin olnud ainuke, kes mojitost huvitatud. küll aga sain karoga kokku kolmapäeval, mil läksime lisa juurde õhtusöögile. elab ta täpselt sellises kohas, mida ma ette kujutasin hispaaniasse tulles: vanalinnas ja nummimeeter tegemas ülepöördeid rõdudelt avaneva vaate peale. seltskond oli tavaline, ehk siis lisa ise, joey, patrik, karoline ja mina, uue inimesena selles kambas tšehhi tüdruk ifka. pärast sööki ja paaritunnist pläkutamist läksime kõrvalasuvasse kõrtsu, kus kolmapäeviti mängitakse ainult rumbarütme, nii et enne kojuminekut sai veel kaks tundi jalga keerutatud. koduteel otsustas mingisugune tšurbann mind jälitada, aga selleks ajaks mitte parim tuju (koduteesaikoism) saatis ta kukele, et mitte öelda persse ja siis veel ka vittu.
reedel alustasime karoga mojitobaaris, kus mina alustasin tubli spurdiga ja sealt lahkudes olin mina joonud peaaegu 4, tema natuke üle 1 dringi. patrik ja ifka koos tšehhist külas oleva “sõbraga” korjasid meid peale, et minna la vaqueriasse, mis on üks neist normaalsetest kohtadest. “kuri” selle kohta öelda on ilmselge liialdus, sest kuri pole ei rahvas ega muusika, kokkuvõttes on üks korralik uute lugude ja dekadentide urgas. lõime tantsu, aga järjest läksid kõik inimesed koju. mina muidugi sellist varianti ei kaalunud ja võtsin “ühe õlle veel”, lõpuks seadsin sammud kodu poole koos johannesega, väikese vahepeatusega ühes nummis kõrtsus. koju jõudsin pärast 5 ja laupäeval ärkasin peavalu peale. juba kella 6ks vedasin ennast karo juurde, kellega ostsime saia, popcorni, pähkleid ja jäätist ning hakkasime vaatama filme. the bridges of madison county on juba vana lemmik, mis seekord tönnimagi ajas, seven pounds on päris hea, kui will smithi seedid ja ocean’s 11 kulus tõsiste filmide peale täitsa hästi ära. koju jõudnud, varisesin kosutavale 12h-sele unele.
muuhulgas tahtsin teada, et kes see täpselt on vastu sellele, et ka eestisse pilukad tuleksid. vahvad tüübid, kes müüvad 5x odavamalt kõike eluks vajalikku, siestat ei pea ja pidulikemal puhkudel on isegi pühapäeviti avatud. ükspäev ostsin neil vispli, superliimi 4-paki, jääresti ja kannu jäätee jaoks alla 5 euriga ja ma olen kindel, et valgete inimeste poes oleksin igaühe eest 5 kui mitte rohkem euri välja käinud. siit moraal: odav saast teeb õnnelikumaks kui kallis mittesaast!
