but you stole the sun
“kui kuhugi pärale jõuad, pead esimesel õhtul ennast täis kaanima, vennas,” seletas morozov. e. m. remarque, “arc de triomphe”.
there’s thunder in our hearts
kuna minu väga tähtsa austria sõbranna karoline külaskäik eesti vabariiki jäi siinkandis kajastamata, siis panen tagantjärele paar tema käest täna laekunud pilti. kuna inimestest on välja tulnud ainult tondipildid (vt ka: tondid gonna tont), siis hoopis päikesepaisteline tartuffiaegne raekojaplats annab ehk edasi terve ürituse üldist meeleolu.
remondipäevil #2
elu objektil. päev 9. esimene ruum on peaaegu valmis! ise olen linnas, aga kuulsin raportit, et põrand on juba pestud. väga ootan, et saaksin juba kolida oma riiulile, mis on – et te teaks – megakena. eile veetsin terve päeva küürides oma kööki, kus lõpuks ometi said seina peale õhupuhastaja ja kapike. natuke juba ei taha, et siin valmis saaks, sest äkki siis enam ei ole sellist mõnusat objektikommuunielu. praegu see toimib igatahes väga hästi, loodan, et kui meil valmis, hakatakse samuti kogu aeg hängima ja nb nb nb koos õppima. nüüd lähen kristiga toidupoodi.
remondipäevil
elu objektil. päev 4. a le coqi pood on uksest 50 meetri kaugusel ja klaaspudelis pils maksab seal 48 senti. kodus puudub igasugune olme, köögis töötamise asjus võitlen kogu aeg seitsmepäise lohega. vannituba on nii ropp, et seal puhtamaks saada on utoopia, ehk hambad saavad, kui ettevaatlikult töötada. vaatamata sellele, et siin on kohutav bordel, tahavad ikka kõik inimesed kogu aeg siin olla. töö käib nagu laevaköögis, jooki läheb muidugi ka nagu madrustel. usun, et see on küll üks remont, mida me hakkame väga sooja sõnaga meenutama. praegusest mõnusam saab siin olla ainult siis, kui kõik on valmis, mööbel paigutatud ja me istume esimest korda laua taha, et süüa taldrikutelt ja juua klaasist veini. aga see on ka üks teistlaadi mõnus, millel pole objektivaibiga mingit pistmist.
puhkuse ajal blogimine pole just minu tugevaim külg [pole ju vaja asendustegevusi otsida], aga võin lühidalt öelda, et vahepeal olen üle elanud mitmeid erinimelisi orkaane, mitte vähimad neist ei ole kolimine [nii minu tartusiseselt kui vanemate mandritevaheline] ja üks keskmist kasvu heartbreak. kuna ma ei saa ise aru, mis tulevik toob, siis ei saa ka teha nimekirja asjadest, mis mul plaanis on. siin ma igatahes olen oma uues köögis.
NAGU MINGI LOLL #2
sellel pildil näete mind, kes ma olen põikpäine, aga jonnakas, samas ka: loll, aga kergeusklik. lisaks seob mind selle kitsega (tegelt oleks vb isegi eesli pilti vaja) tõsiasi, et õigel ajal suudan öelda ainult köki-möki; head ja teravad mõtted tulevad alles hiljem.
laul mu lõikuskuust
kui taimetoitlus ei oleks mu põhimõtete vastane, siis ma ilmselt töötaks nüüd kohe läbi terve selle blogi ja hakkaks lihtsalt järjest tegema. however, tahan ma oma menüüs teraviljatoodete asemel näha LIHA, nii et peamiselt hakkan seal käima pilte imetlemas, aga kindlasti viin ka midagi ellu.
taimetoitlusest rääkides, minu praegune work in progress on 100 pirukat, tellija soovil: lihavabad. ühed tulevad peedi ja sinihallitusjuustuga, teised tulevad spinatiga. kui kaunid pildid leiduvad, tulevad toidukluppi.
