-

ma olen kuulnud küll, et viisakas on alustada algusest, aga see oli nii ammu… nii et ütlen ainult, et üle-eelmisel nädalal tabas mind ja karo hiiglaslik üledoos suhtlemist, käisime peol ja korraldasime peo ja muidugi tuli niisama välja ka minna. positiivne külg: patrik, kes pidi umbes nüüd ära minema, jääb siiski aprilli lõpuni, nii et me ei suregi üksi ja kassidest sööduna oma ilusas parmupesas – kord nädalas ikka peokutse saab. teise positiivse asjana leidsime paar huvitavat inimest, mida üldse mitte iga päev ei juhtu, nii et võib loota, et ei sure ka omavahel suhtlemisse.

aga siis saabus juba laupäeva hommik, kui seljakotid selga (maha jäägu sumadan) vinnasime ja bussi peale läksime. algatuseks bcn, kus korraks kohtusime müraga ja võtsime mercadona ees kohvi, siis edasi gironasse. hostelis viskasime kotid maha ja läksime päikselisele katuseterrassile hommikust sööma. muuhulgas leidsime seal kõige parema saiapoe, mida ma kunagi näinud olen ja tarragonas mitte kusagil kohanud pole :( aga eks meenutame siis neid hommikusi topeltvõileibu wiener schnitzliga. pärast hommikusööki tegime linnakesele tiiru peale, sellest suurema osa linnamüüri peal, otsustasime, et on võluv küll, ja läksime koju tagasi uinakuks ja saiapoe hõrgutistest koosnevale õhtusöögile. toas kohtusime ühe aussie‘ ja ühe šveitslasega, kellega ka lounge‘is hängisime veini rüübates üsna hiliseni, vahepeal saabus ka karo sõber michi bcnist. magama läksime umbes täpselt nii, et kvaliteetund jätkus 3,5h-ks enne, kui pidime lennujaamabussile minema.

pool 6 lennujaama jõudes kohtusime müraga, kõigil surm silme ees, aga millegipärast sai ikka kole palju nalja, nagu varastel hommikutundidel ikka. isegi pärast tunniajast lendu ja und oli veel naljakas, aga nali läks mööda umbes siis, kui kl 10 hostelisse jõudes öeldi, et meie tuba pole veel valmis ja et peame 3ni ennast muudmoodi lõbustama. läksime siis jalgu lohistades läbi kodurajoonis asuva kirbuturu centro de arte reina sofia poole, sest see pühapäeval tasuta. üldiselt polnud seal midagi vaimustavat peale paari-kolme toa, kus oli picassot ja miród, eelkõige oli vaatamisväärsus muidugi guernica, mis oli väga muljetavaldav, aga kuidagi oli ta mu kujutlustes hoopis teistsugune. kui muuseum kinni pandi, astusime läbi pilukate toidupoest ja läksime hostelisse, kus saime ikka nii tunnikese lounge‘is oodata enne, kui oma tuppa ja uinakule saime. ärgates tegime õhtusöögi, mille ajal meile urban tour guide john pakkus varianti flamencot vaatama minna. mina ja müra olime liiga räpased, et seda teha, küll aga läksid karo ja michi. meie pesime ennast puhtaks ja kohtusime nendega tunnikese pärast plaza santa anal (hahaha käänded ♥), et leida üks korralik iiri pubi ja võtta pint või kaks, üle mille vestelda meid huvitavatel teemadel (ikka ainult ühte väravasse). lõpuks olime sajakilomeetrisest päevast nii surnt, et ainuke mõistlik lahendus oli koju koperdada.

vaatamata headele kavatsustele, ei ärganud me esmaspäeva hommikul kell vara, et minna kultuuriprogrammile, vaid põõnasime vähemalt keskpäevani. otsustasime alustada madridi sealtsamast, kust kõik ülejäänudki – sest see on kogu hispaania keskpunkt – puerta del solilt, kus muud suurt põnevat polegi peale purskkaevu ja karu, kes puu otsast midagi kätte saada üritab. raamat väidab, et tegu on maasikapuuga (on veel palju asju, mida hispaanlased ei tea…) ja et see on madridi sümbol, küllap siis on. edasi astusime mööda calle mayori plaza mayori peale, mis oli tüüpiline suletud väljak, kus omal ajal toimus kõik, mis kedagi lõbustada võis, sh hukkamised, härjavõitlus ja klatš. mööda paari pisikest tänavat jõudsime kogemata mercado san migueli juurde. tegu oli fäänsi siseturuga, kus lõunaajal, mil me sinna ka sattusime, käis väga tihe seltsielu, sest ilmselt käiakse seal lõunat näksimas. sai osta nii veini kui tapast, kala ja juurikaid (silmavaadet ostma ei pea ja sõpru ei saa) ja kõik oli nii ilus ja ahvatlev, et pärast kahte tapast kahe peale läksime ruttu minema enne, kui rahakulutussoov üle mõistuse oleks kasvanud. edasi vaatasime üle katedraali ja palacio reali väljastpoolt, siis oli ilm korraks nii normaalne, et sai mõnuga mööda gran viat jalutada. küll aga hakkas jälle mehemoodi kallama selleks ajaks, kui gran via lõppu plaza de cibelesele jõudsime, nii et varjusime hetke kohvikus ja otsustasime siis läbi parque de retiro koju minna. pargis pole iseenesest midagi põnevat talveajal, kui välja arvata maailma ainumas avalik skulptuur luciferist. siis tatsasime plaza tirso de molinale, mis meie koduväljak, ostsime lidlist head ja paremat ja läksime koju süüa tegema ja kuuma duši alla, sest päev otsa oli vahelduva eduga padukat sadanud. oli väga lõbus õhtusöök, süüa jätkus ja lambruscot algatuseks ka, teemad olid lõbusad ja nalja sai.

vb oleks nüüd sobiv hetk tutvustada hosteli (mis juba eos hooramaja + AA is for quitters) põhicrew‘d: groovy‘de tantsuliigutustega hindu, homoseksuaalist portugallane, sügava dekoltee ja rinnaparukaga juhmipoolne rootslane (vt: kes on franco), drunk-behaviourilt ixot meenutav brasiillasest kinematograaf, gollumiks ristitud libe itaallane, tätoveeringuid paljastavas liibuvas maikas ja mul-on-kotid-suus-aktsendiga torontolane, lisaks veel heath ledgeri teisik poolast ja täielik prantslase stereotüüp, nagu filmist välja astunud. ei läinud kaua, kui mufil käies poistega sõbrunesin ja nad tüdrukud oma lauda kutsusid. kuigi plaani välja minna absoluutselt polnud, jõudsin ma 15 minutiga käia duši all, panna riidesse, kuivatada juuksed, teha ilusaks, ühesõnaga – äkiline motivatsioonilaine üllatas ennastki. käisime mingis pisikeses tantsulkaurkas, aga kui see kinni pandi, polnud enam kusagilt tasuta kohta võtta ja nii me jõlkusime kõrtsuotsinguil veel üsna kaua ringi, kuni lõpuks pärast booty clubi sattumist otsustasime koju magama minna.

teisipäeval oli ootuspäraselt paha, nii et kui michi ja karo nii kahe paiku pradosse läksid, otsustasime meie müraga rahus küpsist süüa (hostelis pakuti ainult valgemast valget röstsaia, mis röstimata ei kõlvanud ja mis oli kole kuiv, siit ka tema nimi) ja nendega ühineda pisut hiljem. nagu hispaanlased kunagi, vaatasime aga, et ilm on kaugelt liiga kole, et õue minna ja otsustasime selle ära jätta. küll aga läksime otsima retukaid ja sokke, sest nende jaoks ei plaaninud kaugele, kuigi lõpuks olime ikka üle 2h erinevates poodides. lõpuks pool 9 läbi puerta del solil toimuva persionäride mässu kodu poole minnes astusime jälle lidlist läbi ja asusime kodus kohe kokkama, sest meid ähvardas vältimatu väljaminek, kuna michil oli viimane õhtu. hambad ristis läksime sol y sombre nimelisse võikasse diskoteeki, kus otsustasime müraga täpselt pool tundi vastu pidada ja õnneks läksid ka kõik teised samal ajal minema. nemad jätkasid mingis kohas, mis meie ennustuse kohaselt oli kindlasti klubi, nii et kuna nägime samal tänaval guinnessi ja o’malley’ silte, lasime sinnapoole jooksu, lubades endast hiljem märku anda. ei andnud.

see muidugi ei tähenda, et me kolmapäeval reipad oleksime olnud, sest kõigele vaatamata olime me alles kell 3 kõrtsust lahkunud. pärast küpsiseid tahtsime minna palacio reali, sest see kolmapäeviti tasuta, ja monasterio de las descalzas realesesse, sest see tundus vajalik, aga ei saanud kumbagi, sest palacios oli tseremoonia ja kloostrisse lasti inimesi ainult jaokaupa. vaatasime üle araablaste ehitatud linnamüüri jäänuse ja leidsime kogemata monet y la abstracción nimelise näituse. pärast seda läksime tüdrukutega lahku jälle, me kõik küll erinevatesse poodidesse, ja kohtusime veel viimaseks poeringiks ja hüvastijätuks michiga puerta del solil. ise läksime jälle lidlist läbi ja ostsime hea tava kohaselt kasti lambruscot. sõime ja jõime, mõtlesime paremale ja vasakule, kuni lõpuks otsustaval hetkel küsisin õige numbri, et õigetele inimestele õigel hetkel õigesse kohta järgneda. õige hetke saabumiseni aelesime aga konna ja ledgeriga lounge‘is ja hävitasime oma lemmikjooki. lõpuks tuli siiski aeg ennast puhtaks pesta ja ilusaks teha (jälleee) ja helistada brasiillasele, et teada saada, kus pidu käib. läksime müraga kahekesi, üks lambrusco veel igaks juhuks kaasas, ja olles selle klubi vastas trepil ära joonud, liitusime just sel hetkel sealt väljuvate hostelipidulistega. edasi liikusime defineerimatusse peokohta, kus võtsime mõned õlled, aga üldiselt oli mul tegemist brasiillasega, nii et suurt muud ma sellest kohast küll ei tea; müra üritas ennast samal ajal päästa gollumi käest. kui lõpuks sealt lahkusime, ostsime nurgapealselt hiinlaselt õlli ja maandusime hosteli lounge‘i. ei tea, mis seal tehti ja kaua seal aeleti, igatahes järgmine hetk, mida mina mäletan, ärkasin ma üksi, mantel seljas, lounge‘idiivanil.

sellest järgmisel hetkel olin täies riides oma narile jõudnud, aga ka seda teadmata kuidas. nagu veel purjus olles ärgates ikka, oli alguses hirmus lõbus, aga mõne aja pärast hakkas hirmus kurb. selleks päevaks oli meil planeeritud reis toledosse, mis oma võluga hiilgavat. kaasa võtsime ka konna, kes karole ligi nussida üritas, ja läksime bussijaama, kust pidime bussi saama. loomulikult ütles õige bussi juht meile, et sry, bussist osta ei saa piletit, selleks tuleb minna 3 korrust allapoole ja selleks ajaks, kui te tagasi olete, olen ma ammu läinud, nii et saime veel pool tundi seal tuiata ja lõpuks bussis tunnikese tukkuda. arvestades promilli veres polnud just parim mõte, sest kohale jõudes oli lisaks püstiseismisele raskusi ka ühe jala teise ette asetamisega. kui siis nägime seda mäge, mille otsa ronima pidime, oleks vaat et minestanud. mäe otsas ootas meid õnneks isomäkkari, mis olukorda küll natukene parandas. sama ei saa öelda lakkamatu vihma kohta, sest lõpuks olime kõik märjad ja õnnetud vaatamata sellele, et oleksime pidanud kaunist linnakest nautima. et kodutöö oli tegemata ja vihm ei lubanud raamatut eriti lahti hoida, lonkisime peaaegu sihitult ringi, kohates vahepeal mõnda tähtsamat kultuurimälestist. pärast kohvilkäiku otsustasime oma piinad lõpetada ja minna tagasi sinna, kust me tulime. jälle poes käidud ja kast lambruscot konnal näpus, läksime koju süüa tegema ja leidsime veel jõudu üsna mitu tundi lounge‘is edasi aeleda, kaaslaseks lisaks ka ledger, kuni ühe paiku tema, konn ja karo tundsid tungivat vajadust välja minna. endi kohta me müriga seda öelda ei saanud, sp aelesimegi veel pisut seal ja internetis ja kobisime välja minemata kotile.

reede hommikul sõi karo üksi ledgeriga pannkooki, sest ta meid ei äratanud, ja kui lõpuks ärkasime, läksime lõpuks ometi palacio reali, mis olevat kõigi euroopa kuningalosside kroon. oli kena küll, eriti kaunid olid lühtrid ja apteegis savitünnikesed. relvalaos saime suutäie või kaks naerda nende jaburate kostüümide üle, mida inimesed endale selga tõmbasid lahinguhaavade vältimiseks. siis mõtlesime sada aastat, kas tasub või ei tasu minna muuseumi ja läksime selle asemel burger kingi. pärast seda läksime ka lõpuks ometi pradosse, kus me vaatasime siiski ainult kõige tähtsamaid teoseid ja muidu liikusime kiirkäigul, sest meil oli seal ainult 2 tundi aega. esmaspäeval vestlusringis kuumi kirgi kütnud diskussioon goya maalist “saturnus õgimas oma lapsi” jäi minu poolest ikka samasse kohta pidama – vaatamata teose kahtlemata piiritule tähtsusele kunstiajaloos, ei saa see minu käest viiepallisüsteemis üle 1+. pärast muuseumi oli kell jälle palju ja jälle kiire sööma soolaseid pannkooke singi-tomati-juustu-pesto-paprikaga kompensatsiooniks hommikuse ilmajäämise eest (söögitegemise käigus hüppasin kapi otsa wok-panni järele. sain selle küll kätte, aga selle seest kargas välja potikaas, mis maailma kõige valjema müraga nii pool minutit maas keerles. esile kutsusin tormilisima aplausi loodetavasti terve hosteli ajaloos) ja siis oli ju jälle tarvis hakata välja minema. kuigi meil oli plaanis nii 1ni lounge’is hängida ja siis minna kuskile vessarit tegema enne, kui päris väljaminekuks läheb, aeti meid naabrite kaebuste tõttu lounge‘ist üldse välja ja pool seltskonda, kes pidid varahommikul edasi (mõne puhul tagasi) portugali lendama, otsustas jonnida ja mitte tulla, nii et jäi alles selleks ajaks tavaline seltskond me tüdrukud + ledger ja veel üks itaalia tüdruk. võtsime iiri pubis pindid ja mängisime telefoni, nii et igaüks omakeelseid sõnu lendu lasi, nii et eriti tihti ikka ei tulnud ette, et oleks teisest otsast sama sõna välja tulnud, nalja sai aga rohkem kui raha eest. kolme ajal läksime jälle koju, sest nädala algus oli ikka väga väsitav ja selleks ajaks polnud enam mingit motivatsiooni hommikuni lällata v tantsu lüüa. brasiillane ju ka läinud.

laupäeval läks karo hommikul vara kuskile ära, aga seda me unekotid ei registreerinud. ärkasime alles siis, kui ta tagasi tuli, aga õnneks ei jäänud me millestki ilma: hommikust ta söönud polnud ja monasterio oli endiselt kinni. kuigi aega oli vähe, tegime müraga omletti, et viimastest munadest lahti saada, ja karo läks ees museu thyssen-bornemiszasse, kuhu meie järgnesime nii paari tunni möödudes. kõigist muuseumidest oli see kõige magusam, sest seal oli impressioniste ja post-impressioniste, ekspressioniste, foove ja sürrealiste, lisaks esimesel korrusel sellist paremat sorti popkunsti. nagu tavaliselt, hakkas siis juba kiire, et jõuda teha kõik need 150 asja, mis tundusid vajalikud ja mille millegipärast päris viimaseks õhtuks jätnud olime. lõppeks ostsime süüa hindudelt kaasa, 4 allesjäänud lambruscot ja 1 veini jõime ära vähem kui tunniga ja läksime lõpuks itaalia tüdruku, ledgeri ja tema sõpradega oma geto sügavustesse vesipiibubaari (teed küsisime kohalikelt, et ikka linna parim saada). oli vahva ja nalja sai, aga taaskord tahtis uni maha murda 2 ajal ja see oli ka arusaadav, arvestades, et pidime ärkama juba kl 5.

mina ärkasin nii 5.40, olin hästi õnnetu ja asju kotti surudes lubasin enam mitte kunagi nii varast lendu võtta. andsime võtmed ära ja läksime metroo peale, sõitsime 2x vahetades lennujaama, sarjasime vereimejalikku kommet vett ainult kohvikus ja pika sabaga müüa ja tõusime õhku. tund aega und, unistatud isomäkkarist ilmajäämine, gironast bcn bussile, tund aega und, küpsisesöömine bussijaamas, bcnist tgn bussile ja nii umbes 9 tundi pärast kl null ärkamist olime lõpuks ometi oma kodus. igaüks tõmbus oma urgu ja hakkas gollumit panema, mille käigus jõudsin veel 4h magada. õhtupoole olin mõnda aega ärkvel, et siis jälle 11h magada. täna olen päev otsa teinud fuck-all ja nüüd kohe hakkan tegema powerpoint presentationit homseks sudani kohta. madrid oli igatahes üks elu parimaid trippe, kas siis seltskonna või linna enda pärast, aga sinna ma lähen kohe kindlasti tagasi. ja kindlasti elan edaspidi igal võimalusel hostelis, sest nüüd on mul tagataskus küllakutsed montpellier’sse, lissaboni, indiasse ja kindlasti kusagile veel. kahju, et nüüd tavalisse ellu tagasi peab minema… kuigi jah, maks vajab hädasti puhkust ja 2 nädala pärast tulevad vanemad külla ja veel 2 pärast on juba semana santa ja ega siin puhkust pole ette nähtud.