-

kuigi plaan oli hoopis pariislased kaasa võtta ja semana santaks lõunasse minna, получилось как всегда ja selle asemel tulid nad hoopis nv-ks bcni külla. reede hommikul ärkasin timba ja ilxi kõne peale, et nende ryanairi lend on 7,5h edasi lükatud ja vastavalt lükkasin ärkamise 1,5h edasi. et ilm oli liig ilus, et toas passida, läksin siiski üsna mõistlikul ajal välja, ostsin tee pealt maasikaid ja ootasin hiljaksjäävat rongi oma merevaatega rongijaamas. bcnis sain kokku müraga, kiitsime ilma ja tõime poest kõike, mida neljal tüdrukul ühel reedeõhtul vaja võib minna, sh 8 pdl lambruscot. ise jõudsime kaks ära juua veel enne tüdrukute saabumist, mis lõpuks kl 8 aset leidis. rõõmustasime, sõime-jõime ja läksime kodust välja purjus ja õnnelikena, paar viimset pudelit veel näpus. algatuseks ostsime paki-õlut ja istusime sellega läbuväljakul, kus tutvusime homoseksualistist kuuba skulptoriga (pidime ka ateljeesse minema, aga…) ja veel mõne jörmiga, kes uskumatult rumalat juttu rääkisid, siis seadsime sammud vanasse heasse el mariatchisse. ei läinud sekunditki, kui juba sai tutvutud mingite itaallastega ja hakatud jõudsalt kummutama õlut ja kurikuulsat hydromieli. millegipärast oleme müraga mõlemad veendunud, et esimene kord, kui seal käisime, oli hydromieli näol tegu shotiga, aga nüüd on see kokteiliks veninud. kellegi kuigi huvitavaga ei tutvunud keegi peale ilxi ja kui baar kinni pandi, jäi veel ainult üks võimalik suund: kentucky (vt ka: kõik oksendavad). el ravalis on alati pimedas pisut hirmus liikuda, aga kui juba kõrtsu uksest sisse saanud oled, tunned ennast nagu kodus. paraku ei mäleta eriti keegi eriti midagi sellest, mis täpselt seal kõrtsus ka sai ja millal kodude poole liikuma hakati.

järgmine trükimusta kannatav hetk oli see, kui parque güelli juures metroo peale läksin. müra poole lonkides oli küll pisut paha, aga ilm oli nii haruldaselt kaunis, et ma oleksin palju andnud, et veenda kodus aelevad müra ja timba (ilx kadus vasakule ära, jätmata meid siiski üksi ja iga tunnikese tagant helistades) õue minema, aga nemad tahtsid vist rohkem oksendada kui mina, nii et lõpuks saime me kodust välja kell 8. võtsime ilxi ja tema itaallase champañeriast peale (koht meelde jätta, tundus v äge) ja uitasime edasi. et olla oli tavalisest raskem, tahtsime juua midagi värskendavat ja maandusime ühes baaris, kus sai odavat mojitot (mis paraku oli sitem kui sitt). samal põhjusel peatusime ka ühes pizzerias, kus 2 euri eest sai hiiglasliku tüki mõnusat rasvast pohmapitsat. siis hakkas elu juba viisakas tunduma (kuigi oleks hirmsasti tahtnud veel ühte starbucksi juustukooki) ja järgmisena istusime maha rambla del ravalil mingis kohas, kus eelmise dringi kompensatsiooniks saime ülihead mojitod, mida oleks võinud jooma jäädagi, aga ei wingardium leviosa ega taastäitumise loits ei õnnestunud ja edasi läksime plaaniga minna magicusse väiksele tantsule. tee peal aga mõtlesime ümber ühe jazzikoha kasuks, kust jazz ja inimesed paraku üsna ruttu otsa said. õnneks tahtsid mõlemad seltskonnad üsna varsti koju minna, jumalale tänu.

pühapäeval polnud küll nii ilusat ilma, aga vähemalt ärkasime me mõistlikul ajal üles ja, saanud teada, et vahepeal on kella keeratud, ajasime ennast välja kõigepealt starbucksi sellele koogile,  millest unistanud olime ja läksime siis, õlled näpus, randa aelema. mõne aja pärast liitusid ilx ja itaallane, kel oli ka muid joovastavaid substantse, nii et kui lõpuks külm ja pime meid rannast ära ajasid, olid inimesed kõik ilusad ja head. kell 8 oli meil planeeritud kultuuriüritus, kuhu juba kl 9 kohale jõudsime. tegu oli (jälle) ravalisügavustes asuva urkaga, kus pühapäevaõhtuti flamencot tehakse. meiesugustele võhikutest turistidele oli see muidugi äärmiselt hea ja huvitav, rääkimata, et erootiline kogemus, kohalikud aga irisesid, et tavaliselt on palju parem. küllap nad siis seisavad kulmude peal, plaksutavad jalataldadega ja mandoliini mängivad hammastega, aga meile igatahes jättis sügava mulje. pärast kultuuriprogrammi lonkisime mööda ravali ringi ja otsisime kõrtsu, mis tilgatumaks tühi poleks ja kus saaks kaardiga maksta. lõpuks ühe urka leidsime, kus kinnipanekuni aelesime. koduteel olime tunnistajaiks, et mitte päris valge mees olemisel on tihti teatud eelised.

esmaspäeva hommikul tuli ilx koju kell vara ja ajas ka meid maast lahti, kompensatsiooniks tegi head süüa ja juba kl 1 saime kodust välja. tegime jalutuskäigu eixamples, kohvi ja koogi starbucksis, jalutuskäigu góticos, tiiru la boquerías ja juba oligi aeg koju rutata, et ilx ja timba lennujaamabussile panna. kohe, kui nad bussi peal olid, hakkas kurb, et nad nii väheseks ajaks tulid, nii et uputasime müraga mured pannitäiesse musta leiba a la hell hunt. ise läksin juba kl 10 bussi peale, et koju tulla.

kuigi plaanisin rahulikku nädalat, получилось как всегда ja karol oli külas ema ja ühel õhtul ka üks õde poiss-sõbraga, nii et jälle pidi kogu aeg sööma ja jooma. aga vähemalt sai seda teha kodus pajamas; teise plussina pole ma kunagi nii kallist veini ostnud, kui neile, ja siinmail on 5-eurine vein jumalate jook.

up next: lihavõtted