ma vaatan paadist kiikriga, kui kaugel on see saaremaa

meil on saaremaal vana talumaja, mille minu vanavanemad sinna seitsmekümnendate keskel ostsid. nagu olen varemgi kirjutanud, on minu vanaisa juured lõuna-eestis, aga saatuse ja inimeste vingerpussid on mänginud nii, et tema eksiilvalitsus asub ja õitseb hoopis meie suurimal saarel. näitan teile täna väikest galeriid minu selleaastasest saaremaalolekust. viimasel ajal oleme seal tihemini käima hakanud, sest vanavanemad vajavad järjest rohkem meie abi. nii olemegi seal puid teinud, vahtralehti riisunud ja kiviaiaääri puhastanud ka väljaspool hooaega, aga nendest üritustest täna pilte ei tule. täna on range puhkuserežiim.

img_3567

kui see ei ole idüll, siis ma ei tea, mis on. meil on saaremaal rookatusega elumaja, mille küljes on ka suvetuba. minu märgades unenägudes, milles tulevikku ette kujutan, on see kõik välja ehitatud ja talvelgi elamiskõlbulik. vanas majas saab elada küll ja see on ka soojustatud, aga kütmise peale läheb päris palju auru.

img_7857

lisaks vanale majale on meil ait, millel on kolm lahtrit: söögiait, magamisait ja tööriistaait. suvel magatakse kottpimedas aidas nagu karud (une poolest) või silgud (paigutuse poolest) keskpäevani ja siis uudistatakse, mis vanaema kell seitse hommikusöögiks teinud on. aidas on minu märgades unenägudes kolm magamistuba, igaühes väike aknake ja äkki isegi elekter. või siis muretseme retrostiilis petrooleumlambid. särk pildil, muuseas, on superretro. muidu see seisab köögis ühe tooli peal, funktsioon teadmata, mina kasutan selleks, et mannavahtu tehes linnariideid mitte ära mäkerdada.

img_3779

ja viimaks on meil vanadest aegadest veel pärit saun. saunaga on selline imelik lugu, et seda on paar korda ümber ehitatud ja arvatavasti just ehituslikest eripäradest tingituna on see poolsuitsusaun, kus soojust jätkub ainult lava ülemisse otsa, varbad ja kann aga külmetavad. lisaks on sauna eesruumi, nagu paljusid teisi ruume talukompleksis, kasutatud kõiksugu pahna kogumiseks. minu unistustes ehitatakse keris veelkord ümber nii, et saunas hakkab soe, eesruumi koristame ära, paneme põrandale vaibad ja muretseme samaariapoodidest mõned diivanikesed.

img_3589img_3749

üks vingemaid asju saaremaal on see, et me teame mitut kohta, kus metsmaasikad jube hästi kasvavad. tavaks on saanud iga päev pärast ujumist umbes tund aega maasikaid korjata, et neid pudru, pannkookide või jäätisega pista. ja virk pruut korjab muidugi koju kallimale ka karbikese looduse parimaid palu. sest minu meelest ei suuda mets midagi nii vinget toota kui metsmaasikad.

img_3790

mitut moonivälja teame ka nii saaremaal kui teel sinna. ema, nagu tavaliselt, kitkub kõik juurtega välja – ehk hakkavad oma aias ka kasvama.

img_7361-1

meie küla eided käivad iga päev ujumas. tavaliselt meil pärast jaanipäeva saaremaal ujumishooaeg algabki, sest seal on vesi selleks ajaks alati soe. meie vapraim ujuja on minu väike õde, kelle meelest ei ole pea ükski vesi liiga külm. kui järk-järgult harjutada, siis olen temaga täitsa nõus, kuigi alla 15-kraadisest vees ma eriti kümmelda ei armasta.

img_3559

olid esimesed palavad päevad ja ma olin just vapralt kaylaga alustanud. tundun endale tõelise kangelasena, et sellises südarikuumuses kaylat vehkida jaksasin. eks selle kaylaga enamasti nii olegi, et tehes on tunne, et kohe suren ära, aga pärast läheb meelest ära ja järgmine kord alustades tundub, et mis see siis ikka niiväga olla saab… saab-saab.

selline elu on meil siis puhkusel saaremaal. suvepäevade arv on teatavasti piiratud ja sestap ei õnnestu mul pea kunagi olla saaremaal korraga piisavalt kaua – ikka ajavad mingid ammu kokku lepitud kohustused linna tagasi. ehk õnnestub tuleval suvel seal liikumatult paigal püsida mitu nädalat. kuidas teil suvekodudega lood on? olen aru saanud, et olen erandlikus seisus nende nelja kohaga, kuhu suvitama sõita võin. kus teie puhkate ja millega maapuhkust sisustate?

so sick and tired of the pouring rain i took a train to morocco 

aega läks siis, mis, kümme kuud, aga nüüd on filmike valmis! loodan, et film annab vähemalt natuke edasi meie reisivaibi ja annab pildi maroko mitmekülgsusest. pärast marokot oleme veel käinud riias ja pariisis, uuel aastal viib seni teadaolevalt zürichisse ja barcelonasse. mis ma öelda oskan, mulle meeldib reisida. aga filmikest nautige, ärge pahandage minu esimese teose tehnilise saamatuse peale :)

#ourkitchensrule ümbermaailmareis: la fiesta mexicana

mäletate seda korda, kui ma rääkisin teile meie viimasest #ourkitchensrule dineest? ma ka mitte. aga nüüd on aeg! ma ise olen arvamusel, et tegu oli meie seni parima vooruga nii lauakatte, organiseerituse kui toitude mõttes, nii et tulge ja kaege perra, mis me kõik selle pidumtšiku jaoks tegime.

img_7478-1

laua katmisel sain peamiselt inspiratsiooni frida kahlost ja pinterestis tuulates. muidugi oleksin tahtnud, et table runner oleks pontšomustriga, aga esiteks mul polnud sellist (kuigi: miks.) ja teiseks oleks ilmselt pilt liiga kirjuks läinud. mõte kaktustest sukulentidest ja kärtsroosadest lilledest oli igal juhul see, mille ma tuhandetest inspiratsioonipiltidest välja sõelusin. sukulente kogusin kuu aja jooksul linna erinevatest lillepoodidest ja lilled said nelgid seetõttu, et just need olid kõige õigemat värvi. konservipurkide idee on ka ilmselt pinterestivargus, nii et nagu paistab, ei ole siin taga ühtegi originaalset ideed, lihtsalt palju uurimistööd.

img_7456

uusi nõusid ma ürituse jaoks ostma ei hakanud, kuigi oleksin tahtnud. ma olen oma kaks aastat tagasi ostetud ikea taldrikutega natuke hädas: need tunduvad mulle lihtsalt liiga värvilised või siis valesti värvilised. jätaksin meeleldi alles tuhmid beežid ja läikivad lillad, aga sinised ja rohelised võiksid keldris oma aega oodata. küll aga oli mul ka sel korral suur rõõm suvedineeks haapsalust ostetud salvrättidest. veiniklaasid on samuti ikeast ja saatuse tahtel kahes eri mõõdus, kumbagi viis tükki – ootan nüüd, et emmad-kummad katki läheksid, et saaks uued osta. veeklaasid on aga vanavanaema pärandus, mida ei tahaks üldse lõhkuda.

img_7485

juba siis, kui oli teada, et merivälja casa bonitast välja kolime, oli mul silme eest meie uue kodurestorani nimi ja logo: trükimasinaga trükitult No. 6. seega oli üks osa peoks valmistumisest ka sõit vanaisa juurde trükimasinat laenama. ütlen ausalt, tegu on väga lõbusa mänguasjaga ja on vahva vaadata, mida kõike ta mehaaniliselt suudab. ümbermaailmareisi voorudeks tundus loogiline kirjutada menüü sihtriigi keeles, loodan, et ma ennast väga kõvasti ei häbista – elasin siiski aasta aega hispaanias.

img_7556

eelroaks oli üks väheseid mehhiko sugemetega roogasid, mis meie peres püsimenüüsse kuulub: huevos rancheros. tegelikult peaksid rantšo munad kujutama endast tortiljat, millesse on keeratud tomatikaste ja muna ning teinekord veel ube, avokaadot, fetat jne. meie peres on huevos rancheros alati tähistanud chorizo‘ga maitsestatud tomatikasmes hautatud mune. väikese vürtsi lisamiseks grillisime igaühele ampsu jalapeño‘t cheddariga. mõeldes inimeste erinevale vürtsitaluvusele, passis eelroa juurde corona – sobib tulekustutuseks väga hästi. menüüs, muuseas, on esimesena kirjas joogid, sest tegime ka kaht sorti agua fresca‘t, tõlkes värsket vett. üks oli laimiga ja teine arbuusiga, aga pilti, kurivaim, pole kummastki.

img_7578

lisaks tulekustutsõllele otsustasime menüüsse võtta ülisuvise kokteili tequila sunrise, mis koosneb tekiilast, apelsinimahlast, granadillisiirupist ja laimist. kokteilimeistri töö andsin küll üle mirjamile, kes sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja kas ma mainisin, et ta on juba meie dineest nii kirjutanud kui ka filmi teinud?

img_3839

pearoaks tegin ise tortiljad, mille sisse valmistasin oasalsa ja mangosalsa ning grillisin krevette. ise nisutortiljasid teha oli lihtsam, kui ma oleksin arvanud. valisin need peamiselt sellepärast, et maisitortiljade valmistamine olnuks oluliselt keerulisem ja nõudnuks ka tarvikut nimega: tortiljapress. toidud tegin sedakorda täiesti vanamoeliselt kokaraamatute abil: kuna minu kasuisa on suur gurmaan, kellel on sadu kokaraamatuid, hiivasin oma öökapile kõik mehhiko-teemalised ja töötasin need läbi, et tabada mustreid ja igale roale väike oma vimka ka ikka sisse panna.

img_7640

magusroaks oli üsna raske midagi valida, sest mehhikos saab ju süüa erinevaid puuvilju, mis eestis aga üldse mitte nii võimalik ei ole. silma jäi riisipuding ja asja huvitavamaks tegemiseks valisin musta riisi. aga kuidas ometi serveerida pudingit nii, et see oleks ilus ja huvitav? järgmisena jäi silma piparmündi-granita, sisuliselt teraline mahlajää, mis tundus olevat kena täiendus täidlasele ja kookosesele pudingile. olgu öeldud, et algselt oli see granita must nagu öö ja nägi suhteliselt jõle välja, aga pärast köögikombainist läbi käimist paranes asi mõnevõrra.

veel üks asi, millest mul pilti ei ole, on mehhiko kohv ehk cafe con leche. serveerisime seda väikestes iittala tassides, sest tegime kohvi retsepti järgi ja nii saab ta kaunis kange. meeleldi jagan retsepti ka teiega – kui mõnel hommikul on aega natuke rohkem rituaalidesse investeerida, on tegu tõelise maiuspalaga. mina arveldasin cup‘ides, aga tähtis on koguste suhe. läheb vaja:

  • 2/3 ühikut kohvipuru
  • 2 ühikut vett
  • 2 ühikut piima
  • 1 kaneelipulk

kuumuta madalal tulel piim, milles istub kaneelikoor. ära piima keema lase, aga luba kaneelipiimal kaane all tõmmata. mida kauem kaneel piima sees on, seda kaneelisema piima saad. väga mõnus oli kaneelitatud piim järgmisel hommikul kohvi peale panna. aja keema vesi ja lase natuke jahtuda: keeva veega kohvi ei ehmatata. sega kannus kokku kohvipuru ja vesi, lase tõmmata viis minutit. vala tassidesse võrdses koguses kohvi ja piima. naudi!

IMG_7623.jpg

suve esimene nädalavahetus 2016

suve esimeses nädalavahetusest on nüüd rohkem aega möödas, kui järgmiseni aega on. see oli aga nii imeline nädalavahetus ja megakvaliteetne aeg sõpradega, et seda ei tahaks jagamata jätta. mul oli, muuseas, viimased seitse kuud draft peaaegu valmis…

img_2955

pärast tour d’ööd pakkisime ennast kristi autosse ja sõitsime minu lemmikmatkarajale jussi järvedel. miks see minu lemmik on, te küsite? sest seal on esiteks väga erinevad maastikud: kõik algab nõmmel, seejärel väike metsake ja viimaks lookleb rada kuue jussi järve vahel. teiseks on tegu valdavalt rabajärvedega, mis teeb nende vee tumedaks, puhtaks ja kergelt happeliseks. kolmandaks saab seal ujuda.

img_3116-copy

menüü koostamisel saime inspiratsiooni norrakatelt. nende traditsiooniline pikniku- või grillitoit koosneb tortilja sisse keeratud grillvorstist sinepi, ketšupi ja röstitud sibulaga. ja et oli suve algus, ei saanud me jätta ostmata neid imelisi värskeid tomatikesi ja kurgikesi.

img_3017

mul oli plaan ujuma minna algusest peale, aga kahtlesin oma kaaslaste kuraasis. nii juhtuski, et esimest korda ujusime ainult mina ja kristi, teistel oli pikast varjus istumisest jahe hakanud. kui uuesti teele asusime, hakkas soojas metsas kiiresti palav ja järgmises ujumiskohas, kus sandra ja liinugi avaldasid soovi ujuda, olime kristiga täiesti valmis teiseks sulpsatuseks. vesi oli täiesti korralikult suvesoe, vähemalt 18 kraadi.

Photo 04-06-16 19 17 35img_3002

tagasi nõmmele jõudsime mahedas õhtuvalguses, akud tuugalt täis looduse ja sõpruse energiat, selja taga 8-kilomeetrine matk. päris hea hulk on järvede vahel ka tõusmist ja laskumist, nii et see matkarada saab hakkama ka pulsi tõstmisega.

IMG_3008IMG_3158

rammestunult kodu poole sõites tundus meile, et ei soovi, et lahkuksime veel ja leppisime järgmiseks päevaks veel kokku brunch‘i sandra juures. teate neid hetki, kui ei tea, mida elult üldse veel inimeseloom tahta võiks?

IMG_3040IMG_3038

kordame aastal 2017? yes no maybe so?

2016 (hellooo it’s meee)

tere. ma ei tea, kas te mäletate mind, aga ma olen see tädi, kes hästi harva blogib. aga oleks imelik väita, nagu ei hakkaks aasta lõppema või ei peaks aasta kokkuvõtet tegema – selline komme on siin blogis ajast aega olnud ja kuuekuulise pausi pärast seda nüüd küll tegemata ei jäta. nii et ilma pikema molutamiseta:

jaanuarit alustasime juuli ja lauri ning hästi külma ilmaga kalamajas maroko pileteid ostes. hommikul oli vaja need ümber vahetada, sest olin kogemata ostnud londoni-marrakech lennud tallinn-london lendudest… päev varemaks. veel oli mul sünnipäev, nagu ikka tavaks, mida tähistasin kuklasse kaheksakanna tätoveerimisega ja seejärel ebatseremoniaalselt kavaleriga omaette. käisin oma tibukestega esireast pähklipurejat vaatamas (mõlemad jäid magama), liinuga topsis, sandraga V-s, miiu sünnipäevapeol ja kristi sünnipäevabrunchil. samuti käisin rekordkoguses trennis (ja mitte ainult bodybalance’is!!!). oluline: tuli välja parim fototöötlusrakendus a color story. tõsiselt, kellel seda veel pole, te olete elanud vales.

Processed with VSCOcam with f2 preset

veebruaris käisin kristi sünnipäevapeol ja juuliga augustis. korraldasin väikesele õele tagantjärele sünnipäevapidu uisuplatsil ja käisin edasi trennis, tegin endale isegi salajase trenniinsta, kuhu juunikuuni panin ehk kaks pilti. kogunesime maroko-kambaga plaane tegema, reisuraamatuid ja -blogisid lugema ning sušit sööma, vast said isegi mõned airbnb-d broneeritud. tegelesin ka koduga: köögi kapiustele ja sahtlitele said viimaks nupud ette. vabariigi aastapäevaks kogunesime taas kalamajja lookas kilulaua taha ja kuu lõpus jõudsime käia saaremaal vanavanematel abiks puid tegemas.

img_0240

märts sai kohe uhke avapaugu ja lendasin, uus pikk seelik kohvris, esimest korda elus aafrika mandrile. olime marrakechis, essaouiras, kõrbes, mägedes ja see kõik oli imeline  (maroko-film tuleb!!! aga ilmselt aastapäevaks, mitte varem). piltidelt paistab, et marokost ostetud salatikauss on sellest ajast saati pea igapäevases kasutuses olnud ja hele kitsenahast kott ei lahkunud minust terve suve jooksul kordagi. märtsi lõpupoole oli linnalumi juba üsna otsas, mistap meid viru rabas paks, aga märg lumi üllatas. lihavõteteks kogunesime veelkord kalamajja lookas munalaua taha ja kuu lõpus hakkas päike paistma.

img_2246

aprillgi algas pauguga, nimelt tallinn music weeki nädalavahetusega. hakkas juba täitsa kevadine tunduma, käisime koplis kondamas ja sibul aknalaual kasvas mühinal. võrdse palga päeval käisime #ourkitchensrule tüdrukutega tai bohis söömas. toimus saja päeva ball, mille minu õpilased üliedukalt ellu viisid ja kus jalgagi keerutasin. üsna paksudes talveriietes pildid kastanipungade taustal annavad aimu, et me ei andnud alla ja et kevad lõpuks siiski tuli (kuigi soojaks ei läinud). kodus said ette kardinad ja söögilaud sai lõpuks ometi (aga mitte kauaks) valgeks värvitud. kuu lõpus jõudsime veel haapsalus aeda koristada ja avastada oma suureks rõõmuks merikotka pesakaamera.

img_1951

ei saa öelda, et mai oleks vähem tormiliselt alanud kui kaks eelnevat kuud – maha tuli pidada traditsiooniline volbripidu tartus. kuu jätkus sportlikult trennis käies ja rattaga sõites. juba mitu aastat on 1. mai minu jaoks olnud kolmas uue elu algus aastas lisaks 1. septembrile ja 1. jaanuarile. pühitsesime perega ka 4. maid (may the fourth on nimelt galaktikatevaheline star warsi päev). kuu tippsündmus oli kahtlemata mumford och sonsi kontsert helsingis ja et olid tõsiselt soojad ja mõnusad päevad, saadi esimesed päikesest põlenud otsaesisedki. aias õitsesid kirsid ja poest sai osta sparglit. kuu lõppes sandra sünnipäeva ja eepilise #ourkitchensrule maroko-dineega.

_mg_2860

juunis toimus esimene tour d’öö, millest osa võtsin ja see oli megalahe. absoluutselt ei saa aru, miks varem käinud ei ole. esimesel juuni nädalavahetusel pakkisime aga seljakotti toidu ja seljakotid autosse ning põrutasime ühele minu lemmikmatjarajale jussi järvedel. täiesti ootamatult oli järvevesi soe ja sai avada ujumishooaja. järgmisel päeval kohtusime veel brunchiks, nii et tegu oli täiesti imelise nädalavahetusega. edasi läks elu järjest suvisemaks=paremaks, käisime klassiga stockholmis ja pedagoogidega pastakoolitusel. koristasime ära terve elu koolipäevikud ja makulatuuri, sest seina sai riiul! alustasin aias pojengide vahel ka bbg-ga. jaanipäeva kandis veetsime mitu head päeva rannametsas mõnutades, saadi aasta teised põlenud otsaesised ja õlanukid. kuu lõppes saaremaal metsmaasikaid süües.

image1

juuli on õpetaja lemmikkuu, sest siis pole nagu üldse-üldse-üldse kooli. mitte et õpetajale koolis ei meeldiks, aga talle lihtsalt meeldib suvi rohkem. lugesin läbi kolm tähtsat suveraamatut (durrelli “minu pere ja muud loomad”, janssoni “ohtlik jaanipäev” ja lindgreni “väike tjorven, pootsman ja mooses”). juuli algas meie mehhiko-teemalise dineega restoranis No. 6 ja minu meelest oli see täiesti imeline. pärast kuud aega kahtlustavat piidlemist liitus ka kavaler bbg-ga, saime hakata koos erinevates kohtades higistama ning spordikott ja joogamatt muutusid standardvarustuseks. tegin esimest korda elus marju ja mahla sisse, käisime hiiumaal, saime purjekaga sõita, aelesime haapsalus ja pidasime venna sünnipäeva. kuu lõpupoole külastasime lõunanaabrite pealinna ja ööbisime paadis (bad idea). kuule pani punkti beebipõder, kellega kakumäel ujumas käies tutvusime.

img_7478

minu lemmikkuu on aga erinevatel põhjustel hoopis august. saime esimest korda suve jooksul olla kuskil paigal lausa terve nädala, tehes selle aja jooksul ainult väikese hüppe laulasmaalt nõvale. korjasime mustikaid (korilased teevad nii, et nad korjavad igal võimalusel marju ja siis panevad talveks sügavkülma), ujusime, treenisime, olime metsas. käisin piffidega oslos ja see oli kõik täiesti suurepärane! lemmikosaks kujunes nudistide rand, aga mitte noil põhjusil, mis te ette kujutate, lõdvestuge. tagasi eestis, külastasime sammalde ja samblike näitust, käisime tartus ja saime lahemaal setu-õhtusöögil  megahästi süüa (ja kuna me oleme korilased, siis ka teisel päeval seeni korjata). kukeseeni, muuseas, praadisin ka sügavkülma. august lõppes pauguga susanna ja oliveri sünnipäevaga ja sellele järgnenud lained kiiu-aablas olid elu parimad.

_mg_3920

kõik on uus septembrikuus. sel aastal on mul lõpuklass ja rohkem tunde kui eales varem, aga seni olen hakkama saanud. suurimaks väljakutseks on osutunud ka sel aastal rahvusvahelise ib filosoofia rakendamine eesti õppekava raames. avati baar nimega peemot, mida olen jõudnud ka hoogsalt külastada. imekombel oli mul  mitu vaba nädalavahetust, kui sain vanematega kellegi juurde maale seenele, õunamahla tegema ja sööma sõita. käisin igal laupäeval religioosselt hommikuses bodybalance’is ja ujusin meres viimast korda 18. septembril. külas käisid sandra ja mihkel, ise käisime liinu sünnipäeval ja pidasime isekeskis natuke ka igori oma. tähistasime maxo 4. aastapäeva ja üllatusime restorani babulja meeldivusest.

img_6157

oktoober algas lütseum 95 vilistlaste peoga. toimus t&r-i viimane #ourkitchensrule dinee ja õpetajate päev, kus minu portreteering oli hirmuäratavalt täpne. ostsin (ja lõhkusin…) sajaeurosed trennipüksid, timba käis tüdrukutega eesti restosid proovimas ja me kristiga liisa maal. käisime mihkli sünnipäeval ja peku soolaleival viljandis. aitasime vanavanematel õuetäie vahtralehti metsa vedada ja lõbustasime ennast neisse hüppamisega. kuu lõpus aga sõitsime pariisi, mis oli otseloomulikult imeline.

img_6886

novembrist on juba vähem pilte, mis minu elu lugu jutustaksid, sest, noh, mind inspireerib valgus ja värvid ja neid enam pole. aga. sellele vaatamata sain selles kuus mirjami käest diivani ja tugitoolid, mis sobivad meie koju täiesti va-la-tult. maha tuli esimene lumi. tegin käe valgeks nii keraamika valmistamises kui pildistamises. peeti isadepäeva ja tänupüha, viimast meie tagasihoidlikus tares. üle ei saaks kuidagi libiseda barbara 30. juubelist ja peost peemotis, mille tähtsaim komponent, dj onu bella, on teie elu teine suurim puudus a color story äpi järel. kuu lõpus aga käisin agaralt pöffil nii õpilastega kui omapäi (meenub, et vanasti kirjutasin sellestki blogisse… ma olen nii palju võlgu). mitte vähe rõõmu ei pakkunud ka pere uus kiisu nimega alissa nummik, omadele liisu. viimaks jõudis kätte 1. advent ja mul olid selleks ajaks päkapikumütsides geparditega padjakatted juba olemas.

img_7156

detsember on mõnes mõttes minu teine lemmikkuu, sest ma olen tõepoolest maamuna üks suuremaid jõulufänne. mulle meeldib mõelda, mida kellelegi oleks tore kinkida, kinke teha, kinke pakkida, kinke saada. samuti meeldib mulle jõululauda katta ja -laule kuulata, advendiküünlaid põletada ja mistahes suuruses kuuski ehtida, teha nimekirju poodidest, kuhu lasnamäele sõitma peab jne. lisaks jõulutrallile sai veel korraldatud järjekordne hilinenud uisusünnipäev väikesele õele, kohtutud esimest korda uue #ourkitchensrule kambaga (vahetus lausa kolm liiget kaheksast), käidud kooli jõululaadal, iga-aastasel astri palee jõulupeol ja ema sünnipäeval. sattusime lasnamäel korea restorani (?) einestama ning lõppes kool piduliku kirikukontserdi ja õpetajate jõululõunaga. ja siis oligi aeg pidada järjepanu umbes seitse jõulupidu, tõotada endale olla uuest aastast kaine vegan ja vana aasta viimaseks päevaks end trenni registreerida.

img_7494

kui iga-aastasel jõulukohviku kogunemisel sugulastega küsiti hinnangut aastale kümnepalliskaalal, ütlesin 8 ja ma mõtlesin seda tõsiselt. samas ei tea ma ka, mis on õnnest puudu, nii et sama hästi võiks 10 olla. või 9,5, sest 10-autojuhiload=9,5. mõnusat vana aasta lõppu kõigile ja ilusaid uusaastalubadusi! loodetavasti kohtume aastal 2017 tihemini.

#ourkitchensrule ümbermaailmareis. esimene peatus: la casbah, maroko

 

IMG_2786

kui eelmisel aastal jõudsime teha peaaegu kolm raundi, nimelt brunchi-, säästu- ja suvevooru meie my kitchen rules mängust, siis sel aastal paistab, et hea, kui ühega hakkama saame. kaheksa inimese ühiste kuupäevade leidmine on paras katsumus! veebruaris otsima hakates leidsime esimese sobiva päeva mai lõpuks. aga pole hullu, sest need kogunemised on ootamist rohkem kui väärt. selle vooru teema on rahvusköögid ja loosi tulemusel määrati esimesele esinejapaarile, mirjamile ja h-le, põhja-aafrika köök. nad otsustasid keskenduda maroko köögile ja kuna mina olen ju sel alal suur asjatundja, võite ainult ette kujutada minu elevust, kui ma kolm kuud seda pidu ootasin.

kõik, kes mirjami blogi loevad, teavad juba, et tema keskmine nimi on peokorraldaja. ma ei tea kedagi teist, kes sellise pühendumusega detailidesse laskuks, et oma nägemus niimoodi ellu viia! tema peolaud näeb laitmatu välja iga jumala kord ja paneb mind alati hirmust värisema – kõigile jääb ju meelde, milline eelmine laud välja nägi, ja siis nad tulevad minu juurde ja mul on laual plekkidega laudlina, eri värvi taldrikud ja erinevad klaasid. mirjam kirjutab oma laua katmisest pikemalt siin ja no tõesti, müts maha – see sinine ukslaud on ilmselt sajandi parim mõte.

arvestades seda, et mirjam teenib oma plakatite kujundamisega ka raha, ei ole mul ilmselt põhjust piinlikkust tunda, et meie menüüd alati kodukootud ja käsitsi kirjutatud on, aga olgem ausad, lihtsalt ilusa käekirja ja kuldse markeriga sellist tulemust ei saavutaks. peaks oma 13 aastat tagasi toimunud kalligraafiakursusest midagi meelde tuletama…

loodan, et mirjamil on meist mõned normaalsemad pildid, sest mul on need kaks ainsat, millel on näha, et ma võtsin perenaise seatud dresscode‘i tõsiselt ja a) õppisin turbanit tegema b) ostsin hõlsti, mis sobib i-le sama hästi või pareminigi kui mulle c) ei koonerdanud laineriga. just laineriga, sest avastasin, et ma olen musta silmapliiatsi välja visanud – minu viimane couleur carameli isend oli täiesti võimatult kõva ja enne seda kulus mul pliiats nii lühikeseks, et seda ei saanud enam teritada.

IMG_2771

jõuame siis toidu juurde. kui ma menüüst lugesin, et eelroaks on harira, olin hetkeks mitte just pettunud, aga ehk ettevaatlik. harira on selline kaunis tatise tekstuuri ja maitsega tomatisupp, mida ilusti serveerida ei ole ülesanne kergete killast. nagu näete, õnnestus mirjamil see täiesti presentaabliks teha ja ka maitse oli suurepärane. supi kõrvale käinud pirukad olid tres marocain, rasvast saia nad kohe armastavad. ja no olgem ausad – soe juustupirukas ei saagi halb olla.

IMG_2794

seekord oli pearoog minu lemmikkäik. mirjam nimelt ei ole suurim kalasööja, aga selle asemel, et teatada, et talle kala ei maitse ega ta seda ei tee, pingutab ta aasta kalasõbra tiitli nimel. tervelt küpsetatud chermoula-marinaadis ahvenapoisid tomatite ja oliividega olid lihtsalt imelised! kala kõrvale pakkusid võõrustajad mõnusalt maitsestatud  pärlkuskussi, aga minu lemmik ja ka suurim üllataja oli hoopis paprika-keedumunasalat. ma tean, seda on raske ettegi kujutada, aga see oli täiega mõnus.

IMG_2797

nagu tihtipeale kohtades, mis pole prantsusmaa ja itaalia, on kõige raskem valida magustoitu. marokolased söövad hooajal värskeid puuvilju nagu teisedki mõistlikud inimesed, aga. väljaspool hooaega haukavad nad oma tulimagusa piparmünditee kõrvale tulimagusaid kõrbekuivi küpsetisi, mis näevad küll kutsuvad välja, aga sama efekti kui nende söömine annaks kenasti suhkrulahuse otse veeni süstimine. mirjami filotainasse keeratud mandli-pistaatsiamaius oli esiteks kõike muud kui kuiv ja teiseks tuli see koos väga mõnusa ja tasakaaluka apelsinijäätisega.

IMG_2740.jpg

kui kõik külalised ootamatult kella kümneks uttu olid tõmmanud, ei lubanud mirjam mul ära minna ja ega mul õieti kuskile minna polnudki, sest i-l olid omad plaanid ja mina oleksin kodus teki alla pugenud. selle asemel kõhutasime mirjami elutoa põrandal ja tagusime nii mõnedki maailma asjad sirgeks. ja peost olin nõnda sillas, et tegin kohe umbes ülejärgmisel päeval oma juuli alguses toimunud peo facebooki ürituse valmis, kuigi mul polnud veel menüüd ega visioonigi – elevus oli lihtsalt nii suur. ausõna, ma olen nagu väike laps, kellel on aastas neli sünnipäeva. need üritused toidavad täiega hinge (ja ilmselgelt ka kõhtu), avardavad maailma piire ja toovad kokku toredad inimesed, kellest igaüks toob lauale (haha) midagi täiesti omanäolist. järgmisena kirjutan meie dineest ja vahepeal hakkan palehigis ootama järgmist kohtumist, mis toimub alles augustis.

maroko toidust ühe nädala kogemuste põhjal

nagu lubatud sai, siis pühendan eraldi postituse ohtra fotomaterjaliga (või pigem -süüdistustega) maroko toidust. võite ette kujutada, et ma mitte leigelt ei suhtunud sellesse teemasse ja ootasin muidugi, et meile saab suu kaudu osaks maapealne paradiis. reaalsus aga oli sellest enamikul toidukordadel kaugel-kaugel.

IMG_2796traditsiooniline maroko hommikusöök koosneb saiast, mida serveeritakse saia, saia, praetud saia ja tulimagusa piparmünditeega. see on neil kogu aeg ja igal pool tulel ja hakkamas ja ma ei tea, kas te kujutate päris täpselt ette, kui magus on see tulimagus. teile kunagi lapsena suhkruvett tehti rahustuseks? no sellesse teesse pannakse kolm korda niipalju valget surma. saia peale on võimalik panna oliiviõli, argaaniaõli, mõnikord vache qui rit tüüpi juustu ja hea õnne korral oliive. kahes kohas õnnestus meil saada ka omletti koos rohke saiaga. see sai jääb mulle peamiselt ette sellega, et tegu ei ole mõnusa värske croissantiga, vaid mõttetu maitsetu kõva käkiga, mida müüakse õues aiakärudest ja putkadest (seal on putka, sealt saab saia). kui ükskord peenemat sorti kohvikus einestasime, võtsime kõiksugu põnevana tunduvaid magusaid saiakäkke (soolaseid polnud), mis maitsesid kõik üsna ühtmoodi nagu lääge kõva meesai. parim hommikusöögivariant on ilmselt avokaado-datli mahedik, mida võib küsida vist kõigist kohvikutest.

IMG_0597IMG_0994

IMG_2972

saiaputka

IMG_0899

hiline hommikuomlett mägedes. kõike, ka omletti maitsestatakse lisaks soolale ja piprale ka vürtsköömnega. 

IMG_0729

berberi omlett kohvikus, mis asus bussijaamast üle tee. ühe omleti hind: 10 dh

IMG_1421maroko lõuna- ja õhtusöögid saavad juba pisut mitmekesisemad olla. kuna tegu on kuuma maaga, siis päeval söömisele eriti ei keskenduta. suurem sööming toimub ikka ööpimeduse kattevarjus, kui suvine temperatuur on langenud 30 kraadile. meie külastusajal märtsis, muuseas, oli küll 25-kraadiseid päevi, aga kõik ööd olid kõige vähem miinuskraadised ja kõige rohkem kaheksakraadised. jagan siinkohal meile osaks saanud eined selle järgi, kas need olid või ei olnud ühepajatoit. alustame halvemast ehk siis sellest, kuidas meid üllatas, et marokos saab sellist koolitoidu stiilis ükspada. enamasti on need valminud põhja-aafrika iseloomulikus potis nimega tagine ja juurikad on seal kenasti geomeetriliselt laotud, mitte pilla-palla loobitud. aga. koostisosad on endiselt mullune kartul, porgand ja kaalikas, vahele harv kana- või kalkunitükike või hernes. parim tagine (nii anum kui roog), mis me lõpuks sõime, oli ilmselt mägedes, sest selle pajaroa baasiks oli mõnus kuskuss. aga lõpuks tuli ikka nutt peale, kui lauale järjekordne ühepajatoit lähenes. õnneks juhtus sundkorras tagine meiega kokku ainult neli korda, aga see oli kolm korda liiga palju. oleksime ka ühe korraga aru saanud, et see on sitt, söör.

IMG_0685

esimene tagine, mis mulle juhtus, oli küll roheliste oliivide ja preserved lemoniga kana, aga juba see oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema. ainus hea osa oli (vähene) kaste, kanal puudus a) nägu b) tegu. 

IMG_1309IMG_0938nüüd aga headest asjadest, mis meiega juhtusid. eelmises maroko-postituses mainitud place djemaa el-fnaa on koht, kus õhtusöögi ajal olla. kuna sinna kerkib õhtul sõna tõsises mõttes sada toiduputkat, siis valik on suur ja lai ning võtab algul silme eest kirjukski. meil oli kaasas kohaliku soovitus süüa mereande putkas number 14. teisel juhtumil sõime ühes teises putkas lamba pead.

IMG_0565

esimese õhtu dinee putkas number 14. hind nelja peale: 100 dh

ma saan aru, et marokos puudub selline väljas söömise kultuur, kus kohalikud ise restoranis einestaksid. see kumab läbi ka nende toidukohtadest, mis on siis  kas rõhutatult kohalikud ja kus pakutakse tagine’i või euroopapärased viisil, mida marokid usuvad valgele inimesele peale minevat. lonely planetist lugesin viimasel päeval ühest kohast, kus pidavat õnnetu elu eest põgenenud maroko naised tegema sellist toitu, nagu nad kodus teevad, vastutasuks õpetavad vabatahtlikud nende lapsi näiteks. aga viimasel päeval oli juba hilja. teisel õhtul oli meil ainus restoranireserveering ja see oli siis tõepoolest peenesse kohta. toidust pole ühtegi pilti, aga saate aru, miks see turistide seas populaarne koht on – asukoht ja vaade on nagu persikud. ühel pool kõrgub minarett, teisel pool on näha madalate majade taga atlase mäestikku.

IMG_0701IMG_2250

IMG_2254 (1)

peen koht, peened hinnad. jõime siin ka maroko veini ja meil läks kamba peale 1000 dh – 10x rohkem kui esimesel õhtul platsi peal. 

IMG_0708 (1)kolmandal päeval otsustasime sõita bussiga ookeaniäärsesse essaouira linna, kus meil oli kindel plaan süüa midagi, mis paar tundi tagasi pahaaimamatult oma kala- või koorikloomaelu elas. mõeldud, tehtud! sadamas oli putkade rivi, kus kaupmehed järjest paremaid hindu pakkusid. lõpuks saime kaubale nii, et 250dh sisse mahtus kalaeine (rohke saiaga ofc) ja mullivesi.

IMG_2341IMG_0781pärast essaouirat veetsime neli päeva mägedes ja kõrbes, kus me ei saanud mitte midagi head süüa. ainsaks erandiks oli nende vahele jäänud üks õhtu, kui olime marrakechis, oli tõeliselt soe ja me paterdasime sandaalides ja kübarates carrefouri, et teha oma airbnbs ise süüa. sõime salatit kõige ka krevettidega, ilma igasuguse saiata. kui kõrbest tagasi olime, otsustasime, et ei lase end enam kordagi haneks tõmmata ja tegime korralikku eeltööd. sõime ühel õhtul earth cafes, mis oli pisike taimetoidukoht, ja leidsime teisel päeval cafe clocki, mille dekoor oli just õige segu kohalikust ja euroopalikust. seal täitusid kõigi unistused: poisid said süüa (kaameli)burksi ja tüdrukud said kauaoodatud salatit. enne veel sõime lõunaks marrakechi kesklinnas valmistatud maa sees küpsetatud lammast. lammas ja kits ongi esinemistiheduselt linnuliha järel levinuimad valguallikad.

IMG_1547IMG_1507IMG_1576mõned muud tähelepanekud maroko toidukultuurist. eraldi äramärkimist vajavad keskplatsi mahlaputkad. mahlad on tõesti suured ja toitvad, nii et kiireks näljakustutseks kõlbavad need imehästi. kui te leiate selle koha, kus oliive müüakse, siis esiteks on neid nii palju, et silme eest läheb kirjuks, teiseks võite end juba kohapeal oliividest ogaraks “maitsta”, kolmandaks kõigub nende kilohind 18 ja 22 dh vahel ja neljandaks, ärge korrake seda viga, et te neid liiga vähe kaasa ostate. oliivid ei seisa küll kaua, aga väga tuus on teha kohe pärast reisi värskete muljetega reisijutustus sõpradele-sugulastele, kus pilte näidata ja oliive süüa. saia kaitseks võib öelda seda, et kuna kahvleid ei eksisteeri ja nugagi on selline lühike, siis läheb saia vaja kahvli asemel (ja teinekord ka salvräti). supermarketis liha ei müüda, selle jaoks on eraldi halal lihakauplused.

IMG_0683IMG_1526IMG_0995IMG_2977huh, natuke pikk tuli, aga teema on kirglik ja puudutab mind sügavalt ning toidupostitus veel juppideks teha oleks olnud lausa jabur. kuidas on teie kogemused ootuste ja reaalsusega toidu osas? olete kunagi reisinud kuskile, kus peaks olema imeline toit, aga kus teid on kostitatud täieliku jamaga?

natuke ka kultuuri

enne veel, kui jõuan maroko toidust rääkida, väike kultuurialane soovitus. nimelt on eesti muusika- ja teatriakadeemiat lõpetamas järjekordne, sedakorda 27. lend näitlejaid ja nad teevad praegu veel viimaseid asju koos. saatuse tahtel sattusin selle nädala esmaspäeval ja teisipäeval vaatama kaht nende tükki. esmaspäeval kutsus kolleeg ja sõbranna anu mind vaatama “uhkust ja eelarvet”, mis oli väliselt tempokas jant, sisemiselt aga vene absurdikirjanike loomingust ja eesti panelkaromantikast välja kasvanud komöödia. peategelased on tänavakass stjopa ja tema armastatud maša, kes on juhtumisi nuustik. saab palju sõnanalja, situatsiooninalja ja absurdinalja, kohati käib hooga üle võlli, kohati jälle hakkab piinlik, et tõsises kohas naerad, sest süžeepöörded on kohati üsna ootamatud. “uhkust ja eelarvet” saab veel vaadata 23. mail draamateatris ja 12. augustil endla teatris.

_DSC3954

kass stjopa käppadele maandumas

teisipäeval sattusin johannaga aga “misantroopi” vaatama. see oli hoopis teistsugune kogemus, sest tegu siiski moliere’i vägagi klassikalise tükiga ja klassikaliselt seda ka tehti. au ja kiitus näitejatele, kes värssteksti kuulamise niivõrd lihtsaks tegid! kes “misantroobi” lugu ei tea, siis räägib see ühest noormehest, kes üritab ühiskonnas valitsevast valskusevohamisest hoolimata jääda iseendale truuks, kuid kelle elu on selle võrra raskem, et tal keel hammaste taga ei seisa. ka “misantroop” liigitub komöödiaks, aga lavastus ei olnud tegelikult komöödiaelemendile rõhunud ja nali toetus rohkem sõnale kui pildile. tüki tegi huvitavaks see, et sama tegelast mängis mitu inimest. aga oh häda ja viletsust – seda tükki praeguse seisuga rohkem näha ei saagi!

_DSC0005

misantroobi armastatu võõraste meestega itsitamas

eelkõige minu enda rõõmuks näen, et 27. lend mängib veel vat teatris tennessee williamsi “klaasist loomaaeda” ja seda on veel võimalik sügisel vaadata 12. septembril ning 3., 5. ja 10. oktoobril, mina ostsin septembriks piletid juba ära. kuigi tagasiside polnud just laitmata, oleksin tahtnud näha ka nende tõlgendust shakespeare’i “tormist”. rõõm oli saada kinnitust, et teater kui kunst siiski ei ole veel surnud ja eriti hea meel oli veel, et mulle see kunstiliik meeldis ka. igal aastal juhtub nii, et näen neli-viis kehva tükki ja kaotan lootuse, ei käi tükk aega teatris või vaatan, hambad ristis, ära need etendused, kuhu piletid juba olemas, enne kui satun selle ühe tüki otsa, mis usu taastab. iseneesest ju kavalasti tehtud neil teatritegijatel, et kogu aeg ei peaks hästi tegema…

marrakech express

hei, kõik kenad tšikid ja tüüned kärsad! saate aru, nüüd on möödunud üle kuu aja sellest, kui marokost tagasi jõudsime ja ma olen ainult väga põgusalt võrrelnud ootusi sellega, mis meile tegelikult kohapeal osaks sai. täna siis rohkem pilte ja natuke rohkem juttu ka.

IMG_2999

ajalooline marrakech on siis linnamüüride vahele mahtuv medina, mis on musulmanide asula vanalinna üldnimetus ja seda eriti põhja-aafrikas. marrakech on ehitatud berberi impeeriumide ajal ja seda peetakse koos fesi, meknesi ja pealinna rabatiga olulisemaks kultuurikeskuseks. maroko riigi kuulsusrikas ajalugu kestab juba 12 sajandit, arvesse võtmata seda, mis roomlased põhja-aafrikas korraldasid. marrakech õitses suuresti tänu kõrgkoolidele, kus keskenduti koraani uurimisele. muuseas, sõnad “maroko” ja “marrakech” on samatüvelised ja üks pakkumine on, et see võiks tähendada jumala maad.

IMG_2000

IMG_2101

sellise mulje jätab marrakech alguses: kõik on roosa ja natuke lagunenud. roosa peaks tegelikult olema punane või vähemalt kutsutakse marrakechi punaseks linnaks ja kohalikud räägivad punasest kui marrakechi värvist. iseloomulik värv tuleb 12. sajandil ehitatud 19 kilomeetri pikkusest linnamüürist, mis on punasest savist ehitatud ja samal ajal ehitati ka linnamüüride vahele hulgaliselt punasest liivakivist maju. tundub, et väga püsiva lahendusega tegu ei ole, sest kohalike sõnul vajab kõik kapremonti nii 30 aasta takka.

IMG_2105 (1)

IMG_2220 IMG_2066

ei saa välistada, et üks põhjus, miks kõik nii jõudsalt laguneb, on vilgas kaubandustegevus, mille raames ei ole kellelgi piinlik tuhandeaastasesse müüri naelu taguda, et oma müüdavat kraami nende otsa riputada. äri ei anna siinmaal tõesti üldse häbeneda. kui te olete näinud disney klassikut “aladdin” ja teile meenub sissejuhatus, siis just selliseid kaupmehi on kõik südalinna tänavad täis. ma ei kujuta ka unes mitte ette, et nende äri saaks tulus olla, sest neil on kraami nii tohutult palju, ostjateks ainult ja ainult turistid. kaupmehel on kogu aeg äris sõber külas ja priimusel teevesi tulel, sest tulimagus piparmünditee peab kogu aeg võtta olema.

IMG_2019 (1) IMG_2124

marrakechi medina tänavad on kitsad, aga tihedad. kaardi pealt vaadates meenutab linn paljusid paljaks söödud selgrooge, sest igal põhitänaval on lõputu hulk vasemale ja paremale hargnevaid kõrval- ja tupiktänavaid. peab aga tunnistama, et pärast üht päeva seiklemist hakkas juba tööle vaist, mis ütles, kas mõnda tänavasse on mõtet sisse keerata või mitte, st kas sealt saab kuskile või ei. orienteerumisnõuanne #1: tea alati, kus on keskväljak place djemaa el-fnaa ja kuidas sealt koju minna.

IMG_2092IMG_2198

djemaa el-fnaa on täielik imede õu. päevasel ajal on seal peamiselt apelsinimahlaputkad, mida soovitan soojalt külastada, ja mõningad mao- või pärdikutaltsutajad. hämaruse laskudes püstitatakse väljakule sadu toiduputkasid, enamusel sisseviskajad, kes üritavad sind meelitada sööma, hüüdes näiteks, et same shit everywhere, so come to our place või five years guarantee – no diarrhea. parimad kohad on ikka need, kus söövad kohalikud ja kus on vähe sisseviskamist, meie saimegi oma perenaiselt soovituse süüa putkas number 14. muidugi müüakse igal päevaajal platsi peal ja selle ümbruses kõiksugu asju alates nahatoodetest lõpetades berberi viagraga. place djemaa el-fnaa kuulub unesco kaitse alla kui suulise ja mitteesemelise pärandi meistriteos, sest seal kantakse edasi maroko mitmekesist kultuuri: seal kogunevad berberi ja araabia jutuvestjad, mängitakse traditsioonilisi pille, tantsitakse traditsioonilisi tantse. muuseas, ka kataloonia inimtornid castells on suulise ja mitteesemelise pärandi meistriteosed ja ka neid olen ma santa tecla raames tarragonas näinud.

IMG_2046IMG_2055

souk on selline kaetud turutänav, mida medina marrakechis täis on. need on teemade kaupa jaotatud seal, kus kaubad lähevad odavamaks ja ausamaks, kauplemine lihtsamaks ning kus ka kohalikud käivad. seal, kus eesmärk on eelkõige turistilt raha välja pigistada, müüakse kogu kaupa läbisegi. tõsi on aga see, et marrakechi linnas sees näiteks töödeldakse nahka ja müüakse sealsamas, nii et väga palju autentsemaks asi minna ei saa. eraldi on olemas näiteks susside, kottide, nõude, vürtside, pähklite, vaipade jne souk.

IMG_2217

ma arvan, et maroko toidust tuleb teha eraldi postitus, sest see lihtsalt ei ole üldse selline, nagu te ette kujutate, ja ma usun, et see väärib põhjalikumat lahkamist. plaanis on postitus sellest, kuidas marokos riietuda tasuks ja üldse mida kaasa pakkida. täiesti eraldi tuleb ära rääkida ka marrakechi teistest kantidest, mille kohta midagi rääkida tean, nimelt yves saint-laurenti aiast ja 20. sajandi alguses rajatud nouvelle ville’ist. ja siis muidugi on veel eraldi kirjutamist mägedereisist, kõrbereisist ja ookeaniäärsest essaouirast… loodan, et jõuan selle kõigeni selle aastanumbri sees.

äkki on teil miskit, mida tahate maroko või marrakechi kohta küsida? räägin hea meelega kõik ära, mis vähegi tean, kui ainult küsida oskate :) kui rohkem pärida ei oska, siis öelge, millises järjekorras eelmise lõigu teemasid ette võtma peaksin!

kevadine porgandivrapp redise ja munaga

elu on lihtsalt hullumeelne olnud ja esimest korda oma (mitte eriti pika) õpetajakarjääri jooksul jätsin enne vaheaega tööd parandamata ja hinded välja panemata – aega on selle kiire asjaga, minu vaimne tervis on ka midagi väärt. vaheaja esimene nädalavahetus ja esimesed kolm päeva on minust samuti mööda vihisenud, ainult selle vahega, et vedasin oma tagumiku jälle 80 meetri kaugusele spordikluppi. pärast eilset bodypumpi külmikut raadades = jäänuseid klapitades sündis selline mõnus vrapike, mida tahtsin ka teiega jagada.

IMG_2106.jpg

kahe vrapi jaoks vajad:

  • 6 noort porgandit
  • oliiviõli
  • suurt näpuotsatäit soola
  • 1 tl kaneeli
  • 1 tl vürtsköömnet
  • 2 kuhjaga sl saida kohupiima
  • 2 kuhjaga sl kreeka jogurtit
  • poole sidruni mahla
  • hakitud murulauku või rohelist sibulat
  • näpuotsatäit soola
  • kaht sulle meelepärase suuruse ja koostisega vrappi
  • viit-kuut redist
  • meelepäraseid salatilehti – mul little gem rimist, seisavad kaua
  • meelepäraseid idandeid
  • kaht muna
  • supilusikatäit võid

kõigepealt tegele esimese viie koostisosaga. vabasta noored porgandid pealsetest (aga ära pealseid välja viska! neist saab suurepärase pesto), pese puhtaks ja lõika pikkupidi pooleks. sega poolitatud porxid oliiviõli ja maitseainetega, aseta ühes kihis ahjuvormi või -plaadile ning rösti kõrgel kuumusel umbes 15 minutit. eesmärk on säilitada porgandi loomupärane krõmps ja röstimisel teine krõmps juurde tekitada.

samal ajal, kui porgandid ahjus unenägusid näevad, sega järgmised viis koostisosa omavahel. mina armastan hirmsasti just saida kohupiima, sest see on sile ja siidine, mitte teraline. millalgi on toimunud nihe ja meid on veendud, et õige kohupiim on teraline. vanem põlvkond aga kinnitab, et õige kohupiim on justnimelt siidine ja et ainult sellisest siidisest kohupiimast on võimalik teha näiteks korralikku pashat (hääldatakse pas-ha, mitte paša).

nüüd laota vrapid taldrikutele ja määri nende peale murulaugu/sibulakohupiim laiali. lisa rediseviilud ja salatilehed, puista peale idandid. pildil on mul toortatra idandid, aga need ei vastanud eriti minu ootustele – maitse oli neil kuidagi jahune ja tekstuur ka mitte kuigi nauditav. see-eest soovitan tungivalt idandada läätsi. vahepeal on sul porgandid valmis saanud, lao ka need wrapile. viimasena prae muna võis nii, et kollane vedelaks jääks, aseta see uhkelt kõige tipuks ja voila! võid sööma hakata. kõvemad mehed võivad üritada seda vrappi ka rulli keerata, mina sõin noa ja kahvliga lapikul kujul.

IMG_2104