#ourkitchensrule tänavatoiduvoor hacienda No. 6-s

olime barcelona-reisilt tagasi tulles otsast otsani toiduinspiratsiooni täis ja asusime nuputama, kuidas saaksime oma kogemusi jagada  our kitchens rule tänavatoiduvoorus. hispaanlased ju tegelikult ei söö jooksu pealt, vaid leiavad aega, et baaris maha istuda ja väike drink võtta. nii laenasingi koolipuhvetist letile kella, tõstsime toa ümber nii, et kööki ja elutuba eraldaks “lett” ja katsusime ära põhjendada, kuidas iga käik ikkagi on tänavatoiduga seotud. menüüdeks kasutasime happy maili kaartidele kleebitud tahvlipaberit, mille jaoks inspiratsioon on otse barcelona tapabaaridest, kus menüü on seinal tahvlil.

hispaanlane käib õhtusöögi pähe ühes või mitmes tapabaaris snäkke söömas ja veini joomas. kuna seal on harva istumiseks ruumi, toimub söömine-joomine püstijalu ja seega leidsime, et see on piisavalt tänava-. eelroaks serveerisime kaht sorti pincho‘sid. pincho näol on tegu saiale paigutatud ja tikuga läbistatud snäkiga, mis on tapa sugulane ja pärit hispaania põhjapoolsetest maakondadest nagu baskimaa, navarra, cantabria ja astuuria. meie pincho-sordid on siis kitsejuustuga täidetud grillitud ja marineeritud baklažaanirull ning tuunikalaga täidetud ahjupaprikarull. vot see on täpselt sedasorti söök, mida võiksin süüa kolm korda päevas kuude kaupa. tegelikult ongi mul külmikus pea alati grillitud ja marineeritud baklažaan ning paprika madalstardis. eelroa kõrvale palusime tuua kataloonias toodetavat vahuveini cava‘t.

pearoaga oli, nagu ikka, kõige keerulisem. mis on see hispaania toit, mida üldse saab osta tänava pealt? hispaanlane sööb ju lõunat kodus ja võtab selleks mitu tundi aega (vt. siesta), tänavad on kohalikest tühjad ja turistid imestavad, miks on a) neil nii palav ja b) kõik restoranid kinni. aga siiski, tunneli lõpus nägime valgust ilmselt hispaania kuulsaima toidu paella näol. seda, tuleb tõepoolest ette, valmistatakse tänavatel hiiglaslikes pannides, kui on mõni üritus, mis rahva tänavale ajab (vt. festival iga kahe nädala tagant). hispaanlased ise, muuseas, peavad paellat rangelt valencia toiduks. paella valenciana ei sisalda üldse mitte mereande, vaid on hoopis lihaga ja meie toidu nimi on paella de mariscos. paella valmistamises ei ole midagi keerulist, oluline on lihtsalt etappide järjekord ja riisi mitte liiga pehmeks lasta. kohapeal on loomulikult ka oma riisisordid, mida kasutatakse, meie lasime puusalt ja sp ka tiba liiga pehmet riisi serveerisime. serveerimisest rääkides, siis on kombeks panna pada keset lauda ja otse sellest süüa, aga seekord otsustasime selle käigu teistmoodi lahendada ja võimaldasime siiski igaühele kausikese. pearoa kõrvale palusime tuua klassikalist hispaania punaveini riojat.

magustoiduga oli nii, et see hirmus sõna churros vasardas mul algusest peale kuklas, aga ma lootsin nii väga, et ma leian mõne parema ja eelkõige lihtsama variandi. churros on friteeritud tainas, mida hispaanlased armastavad hommikuti, eriti otse peolt tulles kohvi kõrvale krõbistada. olin valmis alla neelama ilma fritüürita frittimise, aga ei näinud ette tõelist õudust. nimelt on churro-tainas hästi paks ja mul ei ole churrera’t (spetsiaalne tarvik taina tähekesekujuliselt väljapressimiseks), nii et kõik alternatiivid nagu tordiprits ja selle allaandmisel (surmale) mistahes äralõigatud nurgaga kott vedasid mind hooga alt. asi lõppes sellega, et rullisin tainast käsitsi sobivateks juppideks ja jupid plahvatasid õlis (sisesta pisarad). aga kuidagi jõudsime lõpuks siiski selleni, et churro’d, kolm kastet ja maasikad olid vaagnal, põletushaavad ravitsetud ja saime lauakese ümber koguneda. churro‘sid manustasime nii, nagu pidanuks paella‘t: ühiselt vaagnalt. kõrvale palusime külalistel tuua hispaania dessertveini, mis kannab ilusat poisslapsenime pedro ximenez.

nagu menüüs lubatud, panustasime ka alkoholivabadesse jookidesse ja tegime kõvasti jääteed ja -kohvi ning juunikuule kohaselt rabarberilimpsi. ma loodan, et külalised andestavad mulle instavarguse, nende pildid on mulle lihtsalt nõnda armsad. ja nagu ikka, perenaisel on oma peost pilte vähevõitu. ise arvan, et see hispaania tänavatoidukas oli üks meie paremaid voore, sest kõike sai. sai sellist sööki, nagu me sööme tihti, sai draamat ja probleemilahendust, sai nikerdamist pidupäevaroogadega. ja, nagu alati, sai palju nalja, ja mitte kõige vähem selle arvelt, et pererahvas käis terve õhtu toa poolel laua alt.

barcelona i still long to hold her once more

enne minekut otsisin nostalgia mõttes välja reliikvia oma hispaania-ajast: llibreta. see on selline passisuurune vihik, mille teed õigest kohast lahti ja NB! seejärel sisestad pangaautomaati. siis trükitakse sellele su tehingud ja saldo. väga tänapäevane. 

eelmise aasta aprilli lõpus veetsime kolm ja pool päeva barcelonas – mul oli igatsus, kaaslane polnud käinud, lennud on otse, kohapeal on soodne ja lisaks oli veel lootus, et äkki on aprilli lõpus juba võimalik kuskile sooja saada. enne minekut tegime ka nimekirja kohtadest, kus tahaksime käia ja süüa. selle jagasime ära linnaosade kaupa, et oleks lihtsam päevakesi plaanida, eriti et meil neid väga palju polnud.

nimekiri piirkondade kaupa. eixamples olime vähe ja montjuici jäi hoopis minemata, kuigi oleks võinud: seal on kindlus, katalaani kunsti muuseum ja kindlasti vinged vaated. barcelonetalt saab sinna mööda köisteed, aga järjekord peletas minema. 

vila de gràcia. elasime gràcia piiril airbnb-s (roheline metroo L3, peatus lesseps). seega oli esimene asi, mis nimekirja sai, park güell ehk gaudí park. kui seitse aastat tagasi hispaanias elasin, oli see tasuta, nüüdseks on kehtestatud mitte ainult piletihind, vaid ka sisenemisgraafik. osa parki oli siiski kasutamiskõlblik ja nii saime ronida ühte kõrgesse kohta vaateid imetlema. olgu öeldud, et kaks päeva kolmest ja poolest sadas meil vihma, nii et elu käis suuresti rohelise vihmavarju taustal. muidu ei olnud meil gràcias mingeid erilisi vaatamisväärsusi kirja pandud, lõbustasime end niisama mööda tema tänavaid lonkides. kuna gràcia on olnud omaette küla, mis barcelona sisse kasvas, on seal natuke nagu oma elu ja identiteet võrreldes näiteks kesklinnaga. ühel õhtul näiteks tantsiti teemandi väljakul tundide kaupa svingi. gràcias saime märkimisväärselt häid tapaseid kohas nimega gasterea. kui tundub, et sisse ei mahu, minge ikka, hakkab mahtuma. pikemaks istumiseks aga meeldis meile now – not only wine. maitsemenüü kahele koos veinidega 90 euro eest on igal juhul hästi saadud ja toit oli suurepärane, mitmekülgne, värske. üldse ei sattunud sel reisil kordagi minu kõige vähem lemmiku ehk siis sooja toidu otsa – kartul, liha ja kaste on muidu ka jahedas kataloonias levinud eine.

väike kevadine tantsuke teemandi väljakul. “teemandi väljak” on muuseas ka katalaani autori merce rodoreda raamat, mis mulle väga-väga meeldis ja hinge läks. 

vaade mere poole park güelli kõrgeimast tipust. 

barcelona vanalinn jaguneb neljaks piirkonnaks: plaça catalunya (vist kõik metrooliinid peatuvad seal) poolt mere poole vaadates vasakul barri gotic, el born ja la ribera, paremal el raval ja lõpus barceloneta. barri gotic on siis vanim osa, kus asub ka hiiglaslik katedraal ja mis on selline vaba käega tekkinud platsikeste ja kitsaste tänavate labürint. uitamiseks igati meeldiv. meenutasin plaça reialil oma saabumist barcelona linna erasmuse ajal (mu esimene hostel oli seal); plaça george orwellil, kuidas see oli nagu kohalik bermuuda kolmnurk oma baaride ja õllejoomistreppidega ning leidsin isegi üles kurikuulsa el mariatchi, baari, mis kuuluvat manu chaole ja kus me omal ajal palju pahandust tegime. el born ja la ribera asuvad barri gotico ning triumfikaare ja parc de la ciutadella vahel. konkreetseid soovitusi viimaseks neljaks nimetatuks ei oska anda, aga näiteks triumfikaareparki sattusime tol päeval, kui seal toimus laat – saime kohalikku käsitööõlut ja -jäätist mekkida.

plaça reial

minu lemmikjäätis maailmas! üks ja ainus amorino, millesse armusime terve perega new yorgis. 

el raval on traditsiooniliselt olnud immigrantide pool, kus nuga võib saada tänapäevani, kui valesse tänavasse satud. paljudel noorsandidel on seal ilmselgelt ülesanne valvata oma kohta, nõjatudes vastu seina, üks jalg maas ja teine seinal. meil läks seekord õnneks ja nuga ei saanud, küll aga odavat õlut, suurt lillelist ravali kiisut näha ja mööda nende kaubatänavat ühe järjekordse turuni lonkida. tee peal ostsime ulmeodavalt pähkleid krõbistada ja vaatasime, et rula alla ei jääks. elus oleme el ravalis käinud üsna jõledates kõrtsiurgastes, aga ka flamenkot vaatamas-kuulamas.

barceloneta (kollane metroo L4, peatus barceloneta) on mereäärne piirkond, mis enne 1992. aasta olümpiamängudeks koristamist oli pätipiirkond, kus võis samuti lihtsa vaevaga nuga saada. kui ebasoovitav kontingent pidulikele külalistele näitamiseks ära koristati, sai barceloneta rannast põhiline turistirand ja selle äär on palistatud turistirestoranidega. kui aga natuke sügavamale kaevuda, leiab palju värskeid, tänapäevase olekuga toidukohti. tiba kallid need küll on, aga kus veel süüa värsket kala kui mitte mere ääres? sõime somorrostro-nimelises restoranis mõnusaid grillitud mereande ja silma olid nad meile jäänud sellega, et teevad 100 km raadiusest saadud toorainest nn aeglast toitu. õhtupoole aga tasub täiesti surmkindlalt minna la xampanyeriasse, sest see on lihtsalt selline baarikogemus, mida mujalt ei saa. kehtib sama, mis gasterea puhul: kui tundub, et ei mahu, minge ikka. nii odavalt end cava’st täis juua saab veel ainult kodus.

sadamake ja promenaadike teel barcelonetale. 

baariolukord la xampanyerias.

vanalinna ümbritseb laia vööna piirkond nimega eixample, mis tähendabki laiendust. linnaosa ehitati buumi ajal 19. sajandil ildefons cerdà plaani järgi, mis nägi ette pikki sirgeid tänavaid, newyorklikku ruudustikku ja ilma teravate nurkadeta hooneplokke, et ristmikul oleks rohkem ruumi ja parem nähtavus. olen tegelikult eixamplega vähe tuttav, sest siin on peamiselt elumajad, aga just eixample on see, mis mulle kangastub, kui barcelonat ette kujutan. enamasti toimub maja esimesel korrusel kaubandustegevus ja kinnistes sisehoovides kuivatatakse pesu. eixamples kohtab mitut antonio gaudí tarekest ja ka tema seni valmimata peateost sagrada familiat.

teel plaça catalunyalt vila de gràcia poole mööda passeig de graciat läbi eixample jalutades tuleb ette casa milà, rahvasuus la pedrera. gaudí tegi.  

tüüpiline eixample elumaja. siinkohal lihtsalt juhuslikult see, kus liinu barcas elas. 

barcelona turud on gurmaanile-toiduentusiastile tõeline maiuspala. igas linnaosas on kindlasti oma turg olemas ja meil õnnestus nende päevade jooksul vist viiele turule/viide turuhoonesse sattuda. la rambla ääres asuvab kõige tuntum la boqueria, mille tänavapoolses otsas saab eelkõige turistisnäkke ja mmm minu lemmikuid värskeid mahlu peaaegu ükskõik mis viljast. sulgemisaegu müüakse soodsamalt maha, nii et kui värsket kala just ostma ei lähe, siis pole halb mõte pärastlõunal sattuda. mercat de sant antoni, mille üliuhke peahoone oli parasjagu remondis, oli rohkem nagu keskturg, kus keskenduti tooraine müümisele. kuna hispaanlane toitu armastab ja tunneb, siis valib ta seda ka suure hoolega ning kes turul kräppi müüb, läheb ilmselt peagi pankrotti. mercat del born on aga hiljuti renoveeritud turuhoone, kus kauplemist (eriti) ei toimu, sest seal on hoopis paljastatud millegi varemed ja nendega kaasneb väike kohaliku ajaloo muuseumike. üks toidukoht hoones siiski leidub. turule sattusime ka barcelonetal, see meenutas enim tänapäevast balti jaama turgu: leidus seal nii toidukohakesi kui saiaputkasid ja üks harilik toidupood. kodukandis vila de gràcias käisime veel mercat de la llibertatil, kus sai samuti nii juba valmis toitu ja snäkke kui toiduaineid osta. minu jaoks on kõik need turud sama huvitavad kui muuseumid, kus me sel korral ei käinudki.

vaade meie rendikorterist mere poole. vasakul paistab ka sagrada familia ja seda ehitavad kraanad.

millised on teie barcelona-kogemused, millised kohad teile kõige armsamad, mida soovitate? kas keegi hakkas veel (nagu ma ise) pileteid brausima? :D

#ourkitchensrule avavoor 2.0 No 6-s

kuna meil toimus lausa kolme okritaja vahetus, otsustasime teha täiesti uue ja värske tutvumisvooru, mis andis kõigile köögis vabad käed valmistada oma lemmiktoite. huvitaval kombel kippus mitu menüüd aasia poole kaldu, nii ka meie oma. õnneks aasia on suur ja lai, nii et midagi ei kordunud.

lauakatte osas ei olnud mul seekord mingeid erilisi ideid peale selle, et tahtsin, et oleks vaikne ja rahulik. kuna taldrikud ja toidud nagunii värvilised on, siis valge lina, väike rohelus ja väiksed tulukesed osutusid täiesti piisavaks (ausalt öeldes ei tea olukorda, kus valge, roheline ja tulukesed kohatud oleksid). menüüdega mõlkus mu meeles peamiselt see blankett, millele suurlinna aasia restoranis ettekandja kärmelt mõned kuusekesed viskab ja pärast sama paberi koka rasvaste näppude vahelt läbi käinuna ka arvena esitab.

eelroaks said, nagu menüüst näha (ha ha), vietnami suverullid krevettidega. olin juba hiiglama ammu oodanud võimalust neid okri raames pakkuda, sest minu jaoks kehastavad need ideaalset toitu. need on värsked mündist ja basiilikust, krõmpsuvad tänu kurgile ja idudele, käest söödavad, krevettidega ja maapähkli-küüslaugu-tšilli-laimikastmega – ausõna, mul ei tule pähe, mida ma ühelt toidult veel ootaksin. eelroa kõrvale palusime tuua värsket, marjast ja natuke vürtsikat õlut nagu belgia stiilis saison seda on. suverullide retsept valmistamise õpetus on blogis varasemast olemas, muuseas.

pearoa osas ei olnud mul ka erilisi kahtlusi, mida valmistada: terve talve seni ja ka pärast dineed olin igatsenud ainult baklažaani-kikerhernekarrit süüa. seekord otsustasime hariliku riisi asemel pakkuda karrit hoopis hirsiga, mida samamoodi kardemoni, tähtaniisi ja kaneelikoorega maitsestasime. tasakaaluks vürtsikale karrile tegin ka väikse jogurtikastme, koorese tekstuuri jaoks lisasin avokaadot ja ekstrakrõmpsuks mandleid ja granaatõunaseemneid. see, mis menüüs kirjas, on hindi keeles baklažaanikarri ja seda ei olnud üldse lihtne kiiresti ja hooletult kirjutada. põhiidee karrit hirsiga serveerida ja lisandid on pärit siit, kus sarnasest toidust räägitakse kui maroko omast, aga ma luban, et marokos nii hästi süüa ei saa. pearoa kõrvale palusime tuua IPAt omal valikul.

kuna mul on gaasiahi, siis enamasti mul sellist hullu mõtet pähe ei tule, et võiks midagi küpsetada ja nii on minu selles kodus valmistatud magustoidud enamasti puding jäätisega. kuna seni on see hästi toiminud (vt. nt. musta riisi puding piparmündigranitaga mehhiko dineelt), läksin sama teed ka sel korral. chia-puding on  järjekordne toit, mida eelmisel talvel päris tihti tegin. see saab kiiresti valmis ja on hea juba iseenesestki, kui veel lisada mõni mekk või tekstuur lisaks, siis on tegu ideaalse magustoiduga. menüüs on aga kirjas greibi ladinakeelne nimetus, sest just greibisorbett meil seekord menüüs oli. peale puistasime pistaatsiapähkleid ja ma usun, et serveeriti ka sooje jooke. külalistel palusime desserdi kõrvale tuua saksa või belgia stiilis nisuõlut.

mulle endale tundus, et see menüü vastas veenvalt küsimusele, mida me tavaliselt sööme ja mida me tahaksime teistegagi jagada. kindlasti saanuks ka rafineeritumat toitu (ja serveerimist…), aga selles voorus oli ülesanne olla sina ise. vaatan, et olen isegi fb ürituses pahandada saanud, et kirjutasin dresscode’iks pestud – oli ju kokku lepitud, et kõik peavad end saama vabalt tunda…

how to: nädal gran canarial

värsketest mälestustest on ikka hea kirjutada, nii et järgnevad minu reisimuljed gran canariast. enne minekut olid mul suur eelarvamus, et kanaari saartel on ainult kuurort ja midagi peale kõht taeva poole lebamise seal teha pole.

kuna reisi initsieeris ja finantseeris tädi norrast, siis algas minu reis, mõistagi, oslosse lendamisega. jõudsin seal terve öö magada, enne gran canariale sõitmist veel natuke eelmisel päeval laekunud ikea mööblit virnastada ja kõigi oma oslo sõpradega kastihunniku otsas baklažaanikarrit süüa. olime otsustanud järele proovida sellise huvitavuse, et lennukis üldse mitte süüa (LINK) – sestap tegime endale kaasa võikud, millega maandudes maiustada. ette rutates võin öelda, et see oli suurepärane mõte, sest nii olid meil kogu aeg karbid käepärast, olgu siis võileibade või ühes või teises kohas üle jäänud juustu ja singi transpordiks. kuuetunnine lend ei olnudki kuigi piinarikas, sest saime kahepeale kolmese rea.

esimene sihtkoht oli puerto de mogán saare lõunaosas ja esimene airbnb oli nii järsu mäe otsas, et saabusime pimeduses sidurikärssamise maheda aroomi saatel. peremees juhatas meid tuppa, andis üle kodust toodud viimase avokaado ja oli meile hommikusöögiasju ostnud. et kell oli sada, siis vanaemadel tuli kohe öö. hommikul ärkasime päikesepaistelises ilmas ja nägime rõdult, kus sai pidžaamas hommikust süüa, merd – mida veel tahta? linnake ise on läbijalutatav poole päevaga, meie venitasime hoolega, nii et jalutasime seal lausa kahel päeval. kuna ilm polnud liiga soe, päevitasime eesti stiilis (natuke lõdisedes), aga käisime siiski ka ookeanikeses. sellest linnakesest soovitame jalutada valges lilledega ülevalatud vanalinnas ja ronida mäe otsa vaateplatvormile. süüa ei soovita mere ääres turistilõksudes, vaid vanalinnas itaalia restoranides n’enotecas või sellest ümber nurga asuvas caravaggios, mõlemasse soovitan teha reserveeringu (sattusime teise sp, et esimesse ei teinud). üldjoontes on toit selles asulas mõttetult kallis. teel sadamast mägedesse võite peatuda mogáni asulas acayamo-nimelises söögikohas, kus keskendutakse lihale (soovitame lammast).

teine sihtkoht oli artenara, gran canaria kõige kõrgemal asuv asula. tee sinna oli, mõistagi, serpentiinis. vasemal ja paremal, vahel ka otse ees muudkui avanes hingematvalt kauneid vaateid. põnev oli jälgida looduse muutumist: kui all oli valdavalt kuiv, liivane ja kaktusene, siis üleval oli niiske, kaljune ja sukulendine. teisel pool mäge oli kolmandat moodi, sest mäe ja seega ka saare põhjapoolne külg saab kõige rohkem vett ja sestap on seal kõrged puud ja spanish moss. see taime mõtteviis, et ma kasvan, nagu emake loodus tahab, peaasi, et kasvada saan, on päris muljetavaldav. mäe otsas tekkis täiega maroko flashback, sest olime mäe otsas väikses külakeses, kus pole midagi teha ega kuhugi minna, aga öömajas ei ole kütet. muidu paistab artenara silma sellega, et kõik toimub koopas – koopamajad, koopamuuseumid, koopakabelid, kooparestoranid, you name it, they got it. õnneks soovitas airbnb perenaine meile suveniiripoodi arte-gaia, kus poepidajal on ka köök ja see vist meid päästiski tol õhtul. pärast seda, kui oled puhuriga veini soojendanud, tundusid kodune kanasupp ja loomalihahautis kingitused otse taevast ja seal söödud mandlikook oli meie eriline lemmik. artenara-hommikul võtsime vastu ka kristi sünnipäeva, endiselt mandlikoogiga.

kolmas sihtkoht oli las palmas de gran canaria, üks kahest kanaaride pealinnast. ses mõttes igati tavaline 400 000 elanikuga hispaania linn, kus, erinevalt puerto de mogánist, olid väga soodsad hinnad ja ka natuke muule klientuurile kui paksule valgele pensionärile mõeldud. las palmasel on imearmas vanalinn nimega la vegueta, mis on taksosõidu kaugusel rannarajoonist, kus meie elasime. kuna tegime kalkulatsioonides vea, jäi meil la vegueta kõige paremal ehk siis neljapäeval nägemata: siis on seal suur tapas crawl ja rahvast nagu murdu. see-eest reedel oli seal suhteline vaikus. biitšil kõht taeva poole me olla ei saanud, sest saart sakutas torm, aga see ei takistanud esimest kaht surfitundi mitte kuidagi. mis vahet seal on, kas vihma sajab, kui sa nagunii oled vees? surfihinnad on igal pool üsna sarnased: kaks tundi algkoolitust + kalipso + laud 25€, tund kalipsot + lauda 10€. tunnid on enamasti hommikul suht vara ja õhtul suht hilja, soovitan ka aja eelnevalt kinni panna. kindlasti on vahva külastada mäeküljel asuvat botaanikaaeda ja turnida linna kohal kõrguvate kaljude otsa la isletal.

söömiseks soovitan las palmases lausa mitut kohta. rahvast ja head toitu oli täis la bikina ranna ääres, samas kui täiesti tühi, atmosfääritu ja nõmeda muusikaga ají, limón y canela oli ebanormaalselt hea cevicheria, kus soovitan kindlasti kaheksajalga. lausa kaks korda käisime idiootse nimega kohas mumbai sunset bar, ükskord õhtul veinil ja oliivil, ükskord hommikul saial ja salatil.  värskelt lõigatud sinki ja ulmeodavaid drinke nautisime el pachichis, mis tundus nagu barcelona xampanyeria selle poolest, et oli tuugalt täis ja selline elavaloomuline. kõige mõnusam oli aga toma pan y moja, kus käisime viimasel õhtul ja kus saime tõsiselt mõnusaid hispaania klassikuid ja ka mõnd uut maiust (kitsejuustujäätisesalat mmmm).

soovitused:

• kindlasti võta auto ja miks mitte teistest odavamast autoreisenist. meie seat ibiza mahutas kõik, mis vaja, sõitis ilusti teise käiguga nii mäest üles kui alla ja raiskas nädala jooksul väga vähe bensiini.
• ära mine kodust välja võileibadeta/teadmata, kus sööd. kehtib tegelikult igal reisil. võileivakarbid kuluvad ka igati ära, meie ajasime veel lennujaamas tükeldatud papaiat ja ananassi näost sisse.
• kui oled alati unistanud hispaaniast seajala kaasa tuua, siis tee see lihtsalt ära. carrefouris on lai valik (kohvreid, jalgu, jalahoidjaid), nalja saab palju, pärast sinki ka.
• suveniirideks too söödavat kraami, ikka juustu, vorsti ja sinki. tegelikult nägin puerto de mogánis ka päris lahedaid külmikumagneteid, mis olid minikaktused (päris ja elus), aga et mõtlesin, et küll ma neid veel näen, siis ei ostnud.
• võta kaasa kihtidena kantavaid riideid, sest ilm käib nullist sajani ja tagasi sekunditega. bikudest vatijope ja mütsini, miski ei jää niisama seisma, kui veebruari alguses terve saare läbi käid. luban.
• boonussoovitus: konsulteeri enne minekut kellegagi, kes käinud. meie reisi pani kokku inimene, kes novembris selle kõik ja palju veel gran canarial järele proovis. ilma temata oleksime ilmselt kuurordis istunud ja külmetanud, sest rannailma tõesti eriti ei olnud.

tagasitee läks rahulikult ja sündmustevaeselt selle hetkeni, kui oslo lennujaamas südaööl maandusime ja selgus, et meie ride on alt ära hüpanud. õnneks lahendus probleem kiiresti, sõime veel võikut ja jõime teed enne karumaale minekut. pühapäevahommik oslos ei oleks saanud olla mõnusam, sest esiteks käisime täiesti ideaalses brunchikohas (olime igatsenud sellist hommikusööki ja eelkõige sellist kohvi) ja siis paterdasime veel kiiresti jäises linnas paarist pisikesest poest läbi. õnnestus ka kokku panna hea hulk ikea mööblit enne, kui teekonda kodumaale jätkasin. olin päris tänulik sellise rahuliku päevakese eest sisuliselt kodus, sest reisi peal on ikka kuidagi hektiline.

kõik fotod, kus ma soleerin, on kristi tehtud, muidu ma neil peal ei oleks.

2017 (hello it’s us again)

kui kord tagasi koju ma jõuan, ma ei tea, kas sa mäletad mind (tsiteerides terminaatorit). raske on see blogimise värk tänapäeva blogosfääris, aga samas on nii tore oma vanu postitusi lugeda. pisut tekib küll tunne, et kui mul on juba visuaalne päevik instagrami näol, siis milleks kirjutada, aga kas see pole mitte just see, mida ma ise koolis õpilastele ette heidan? nii et alustame eelmise aasta kokkuvõttes JA ÄKKI pärast seda ma blogin paar korda, enne kui kuulutan aasta pärast 2018. aasta kokkuvõttest.

jaanuarit alustasin ilma pohmakata, veetsin aastavahetuse emaga kodus telekat vaadates. tänu sellele püsisin edukalt ka trennireel. algas uus voor our kitchens rule’i uute osalistega ja esimeseks teemaks, kuna kolm kaheksast uued tegelased, sai vabakava. avapaugu andsid m&h oma aasiateemalise dineega, paneeritud saagi sööks kohe praegu uuesti. kodus said lakke ja riiulite külge mõned lambid. kuu lõppes kristi sünnipäevabrunchiga meie tagasihoidlikus tares.

veebruaris jätkus trennilaine. kätte jõudis meie kord kööki valitseda, tegime suverulle, baklažaanikarrit ja chia-pudingit. mulle maitses igatahes. söömine jätkus, sõbrapäeval maiustasime spagettide ja lihapallidega leedi ja lontu stiilis. lausa kahel juhul käisin tartus, ükskord ermi külastamas ja teinekord koolitusel. kuu lõpupoole tähistati sünnipäevi vabariigil ja sugulastel ning läbi lume pistsid end esimesed kevadlilled.

märtsi alustasin õhusõiduga zürichisse külla oma armsale (ja ainsale) hispaania-aegsele sõbrannale karolinele. tuleb hoida inimesi, kui leiad oma jope. vaikselt hakkas kevad tekkima šveitsis ja kuu jooksul paistis eestiski päike, kuigi õhutemperatuurist pole mõtet rääkida. sattusin meigikooli katsejäneseks ja õppisin ehk isegi mõne kasuliku triki. kujutate ette, aga ka märtsikuust näen palju fotosid higisest endast trenni järel – tundub, et midagi me ikka saame selle 56€ eest. b&t our kitchens rule dinee aeg jõudis kätte märtsis ja ei, ma ei väsi toidust rääkimast ega sellest pilte postitamast. #sorrynotsorry

aprillis sulas ära lumi ja ma käisin ikka veel korralikult trennis. tagantjärele raske uskudagi. toimus minu esimese klassi viimane koolipäev, küpsetasin viiskümmend muffinit. lihavõtetel käisime matkal ja peamine mälestus puudutab seda, kui mofo külm ja tuuline seal oli isegi talveriietes. kõige uuemad our kitchens rule tegelased said ka oma dinee kirja ja see oli äärmiselt meeleolukas. kuu lõpus hoidsime viis päeva kassi, enne kui barcelonasse sõitsime.

maikuus lootsin muudkui sooja saada, aga piltidel näen ennast paksudes riietes villases sallis peapaela või mütsiga. kahtlase ilmaga sai peetud sugulaste sünnipäevi, emadepäev ja koristustalgud putka juures. mõnel sai esimene ujuminegi juba kirja (mitte). kui mai teise dekaadi lõpus tuli järsku soe ilm, olin nõnda rõõmus (nagu ka kõik teised kaasmaalased) ja vahetasin kohe lõunasöögid smuutikese jäätise vastu. õitsvad sirelid rõõmustasid mind südamepõhjani. hakkasime pikkade päevadega nädalavahetustel juba maal mõnulemas käima. avastasime emaga mõnusa kohviku vanalinnas ja kavaler sai kaitstud lõputöö.

juuni algas järgmise our kitchens rule vooru avamisega meie juures. tegu oli tänavatoiduvooruga ja sellest sai uus lemmik – barcelonast inspireeritud toidud ja kodukujundus olid üks meie vaimukamaid. õitsemist jätkavad sirelid hoidsid tuju üleval koolilõpupungestuste ja korteriühistu koristuse ajal – liikusime edasi uude faasi ja ostsime 80 aastat vana madratsi asemele uue sleepwelli oma. käisime tüdrukutega pärnus spaatamas ja kohvikutamas, et jaanipäevaks sooja teha. lõpuks oli  kool läbi, kavaleril magistritöö kaitstud ja sai panna ajama riia ja pärnu poole – foo fightersi kontserdile ja jaanipäevale. happy times. pärast seda traditsiooniline säästu- ja detox-periood saaremaal. aa, ja ei enne ega pärast pole mu insta-feed nii ilus välja näinud.

juuli algas laulu- ja tantsupeoga kaheldavas ilmas. asja parandas oluliselt kõik see friteeritu, mida m&h oma tänavatoidurestoranis pakkusid. sai hakata täie hooga puhkama: aelesin erinevates maakohtades erinevate merede ääres raamatuid lugedes. tegin ka sellise retrotembu, et printisin mõned fotod välja ja saatsin ümbrikes tigupostiga  laiali. päris laheda reisikese tegime oma pere tüdrukutega vanuses 11-78: väike saare- ja läänemaa ringreis, krooniks rabamatk. kavaleriga saime küll vähe, ent kvaliteetselt aega koos veeta. üks kahest kolmepäevasest omaetteolemisest oli prangli saarel. vot see ongi puhkus, kui saar on nii väike, et ühe päevaga teed kaks tiiru peale. juulikuus peetakse ka traditsioonilist venna sünnipäeva ja tsillitakse haapsalus, lõpu poole käisime tüdrukutega oslos. ma ütlen tüdrukutega, aga tegelikult asus siit meid teele kaks, sest teised kaks on juba seal.

appi, juba august. käisime poistega mööda setumaad sõitmas, olin üle mitme aasta paar päeva tartuffi ajal tartus ja kuna see on õhtune üritus, jõudsin ka rahvariiete näitusele ermi. j&v tänavatoiduvoorus sai sedakorda kõvasti nalja. käisin oma saaremaa koduküla tüdrukute kokkutulekul ja seejärel saime veelkord kolm päeva peikaga puhata, seekord suuremal saarel, aga ilma elektrita tares. sõitsime süstaga (uus lemmikveehobi) ja käisime saunas, vaatasime tähti ja lihtsalt lebasime. seejärel kultuurireis liivimaale perega, tekitas taas huvi sugulasrahvaste peale mõelda. vanadelt fotodelt sain teada, kust oma tagurpidi käänduvad rohutirtsupõlved pärinud olen. suvelõpupeo ajaks olin juba liitunud fitlapi kavaga.

kui kätte jõudis esimene september, oli hambus naeratus ja samuti uus, sedakorda põhikooli esimene klass. jätkasime vapralt fitlapi toitumiskava ja lõppes ka kahekuune treeningpuhkus. tegin veel viimaseid ponnistusi midagi sügavkülma koguda ja käisin viimast korda ujumas. üldiselt jätkus kuu töiselt. tõi kaasa kavaleri sünnipäeva ja meie viienda aastapäeva, avastasime uut rotermanni kvartalit. saime hinge alla ka tänavatoiduvooru viimase dinee b&t-ga. juhtus, et paistis veel mõnel korral päike ja mõni septembrilõpupäev oli päris soe.

oktoobris õppisin pelmeene tegema, sõin õpetajate päeval jätsirulli jäätist ja käisin emakesega õues. trennikombed jäid külge ja kulutasin õite tihti spordiklubi ust. toimus iga-aastane appelfest, mille raames ka viinamarjad mahlaks pressiti. kuu keskel käisime oslos kontserdil ja looduses. oleks asja, võiks sinna kolida küll. harjutasin kõvasti fitlapi modifitseerimist vastavalt olemasolevale ja/või isudele. kuu lõpus käisin tartus, kus ühel päeval oli ideaalne sügisilm ja järgmisel sadas maha lumi. sain kokku oma eelmise klassiga, kellest nüüd esmakursuslased saanud.

novembris käisin teepeol ja, much wow, jälle oslos, sedakorda teisel kontserdil (sisesta what you gonna do emoji). rõõmustasin, sest fitlapi tulemusi hakkas juba teistelegi paistma. vahetasime palju iphone’ide klaase, olin palju toas ja trennis, lugesin raamatuid ja käisin kunstinäitusel. vahepeal perega brunchil ka. kuu lõpupoole pöff, kus käisin mitut filmi vaatamas õpilastega ja mitut emaga. #kultuurisõber

detsember on mu lemmik! okei, tööd on palju, aga jõuluaeg on tõesti mu kõikse lemmikum aastas. detsembri algus oli rohkem nagu november, lumevaba, nii et käisime hoopis paljassaares matkamas ja pelgulinna vahel jalutamas. avastasime kaja pizza ja enam teistele pitsadele ei vaata. ei puudunud traditsiooniline seebitegu mirjami juures. päris vahva oli see pidu, mille oma emale suureks juubeliks korraldasin ja ta ei teadnud sellest mitte midagi (kuni 50 inimest talle külla tuli, casually). astri palee jõulupidu ei jätnud ka sel aastal soovida muud kui et kauem võiks kesta. õpilastega käisin uisutamas ja nigulistes haridust saamas, lõpetasime poolaasta igati headel terminitel. kuu viimane ots oli pidune, valmis sai üks meie kodust eemal asuv kodu ja natuke sai niisama puhata ja rullida ka. lõppeks uhke lähetussesaatmis- ja aastavahetuspidu.

aastahinne 10-autojuhiluba=9,5. kui teil on selline tunne, et aasta jooksul juhtus midagi, millest võiksin pikemalt kirjutada, siis andke teada selles peenes kohas nimega kommentaarium ja ma teen kõik, mis suudan, et teie soov oleks mulle käsuks. aitäh, et minuga tänaseni jäänud olete!

suvised lugemissoovitused

kui sa oled nagu mina, siis sinu lemmikosa lugemise juures on sisseelamine. tegelased hakkavad tunduma head sõbrad, nende kannatused (peaaegu) nagu oma kannatused, veedad tunde wikis raamatu tegevusaja ja -koha kohta lisa lugedes ja kui raamat saab läbi, oled esiti kurb, siis vaatad (võimalusel) sellest vändatud filmi või seriaali… ja siis hakkad algusest peale lugema. olgu, see viimane on liialdus, aga mitte alati (vt. harry potter). samuti saan aru, et kõik ei puhka suvel kaks kuud ja et kõigil ei ole võimalik (ega vajalik) suve jooksul ohtralt lugeda. küll aga mõtlesin anda soovitusi neile, kel aega on, aga 200 lehekülge tegelasi jääb napiks. pikemalt viivitamata: kümme epopöad, millega end suvel lõbustada.

1. j. k. rowlingi harry potteri saaga – kas ma pean end põhjendama? olen harry potteriga üles kasvanud ja tal on minu südames alati eriline koht. sedavõrd, et olen iga paari aasta takka ikka kõik seitse köidet läbi lugenud.

2. margaret mitchelli “tuulest viidud” – tädi on kirjutanud raamatu vastikust ärahellitatud plikast, kel pole ühtegi iseloomuomadust, mis ta armsaks teeks, ja ometi elad talle kaasa. midaaa? samuti on see suurepärane ameerika kodusõja ja sellele järgnenud jalule saamise kirjeldus ning siinsed kirjeldused lõunaosariikidest ja mustanahalistest ei ole kuidagi kooskõlas “onu tomi onnikese” nägemusega.

3. anton hansen tammsaare “tõde ja õigus” – kes keskkooli ajal I osa läbi luges, siis soovitan selle silmadega üle lasta, et tegelased meelde tuletada, ja siis ülejäänud osad ette võtta. need on muuseas apollo raamatupoes tasuta e-raamatutena leitavad.

4. john galsworthy “forsyte’ide saaga” – kui peredraama on sinu asi, siis arst kirjutab sulle välja selle sajandivahetuse suurbritannias toimuva loo. sellele järgneb samalt autorilt “kaasaegne komöödia”, kui esimesest kolmest raamatust peaks väheks jääma.

5. lev tolstoi “sõda ja rahu” – natuke ka vene klassikat. kui “anna karenina” meeldis, peaks ka see peale minema. tegevus toimub napoleoni sõdade taustal ja teemaks tulevad nii armastus kui spliin.

6. john steinbecki “vihakobarad” – jälle ameeriklaste kannatusi, seekord depressiooniaastatel keskläänt laastanud tolmutormide ajal ja tagajärjel. tõsiselt südantlõhestav, aga silmiavav lugu.

7. dante “jumalik komöödia” – kui 19.-21. sajand on end ammendanud, siis on paras aeg siirduda tagasi 13. sajandisse, kui dante pani kirja oma käigud põrgusse ja taevasse. ehk kui ridade vahelt loete, saate teada, mida ta selle tripi jaoks tarvitas.

8. mark twaini “tom sawyeri seiklused” ja “huckleberry finni seiklused” – tagasi 19. sajandi ameerikasse. tegu on küll kahe eraldiseisva teosega, aga neid on igati paslik koos lugeda. kui kõik ülalnimetatu on pea valutama pannud, siis tom sawyeriga seda muret ei teki.

9. gabriel garcia marquez “sada aastat üksildust” – minu kõigi aegade lemmikraamat lõuna-ameerika hämarate nurkade koloniseerimisest ja allakäigust ühe perekonna taustal. maagiline realism oma parimas, omas mahlas.

10. tove janssoni “muumitroll“, “ohtlik jaanipäev”, “sabatäht” ja “hilja novembris” – sest kellele ei meeldiks muumid ja nende elufilosoofia, kus harva tõmmeldakse ja enamasti saab teha seda, mida tahad? rohkem minu teada muumilugusid eesti keeles ilmunud ei ole, aga kui teate midagi, ärge hoidke vaka all.

mis teil suvel siis plaanis on ka? loete midagi? öelge mulle ka!

piffid #2 oslos

meil oli tüdrukutega tartu aegadel kombeks pidada üksteise tegemistel kätt pulsil facebooki chatis, sest koos elades oli vaja pidevalt logistikaga tegelda: kes millal tuleb, kes poes käib, kas ja millises koosseisus trenni minnakse, kes millises kontoris tööl on ja kas saab koos lõunat süüa jne. kooselu logistikat teeme nüüd kõik teiste inimestega, aga gruppi kasutame ikka, et end ventileerida või jutustada mõni uskumatu lugu. sama kambaga käisime suvel oslos end tuulutamas.

valisime pilvise laupäeva jalutuskäiguks metsas ja vaatasime, millega kristi ja tema maastikuratas end lõbustanud on. tuleb au anda, ei ole lihtne trenn see oslo linnas matkamine: kõik metsapildid on juriidiliselt osa oslost. matka käigus ujusime jäises järves, ronisime mäe otsa piknikule ning sõime ohjeldamatult mustikaid ja pohli. nagu tublidel eestlastel kunagi, oli meil kaasas karp võileibadega: esiteks ei või iial teada, millal kõht tühjaks läheb, teiseks ei või iial teada, kas seal, kus sul kõht tühjaks läheb, midagi süüa müüakse ja kolmandaks ei või iial teada, kas see, mida seal müüakse, kus sul kõht tühjaks läheb, sünnib süüa (ja oslos kinni maksta).

õhtuks pesime end puhtaks ja läksime grünerløkkasse, mis on oslo noorte ja trendikate piirkond. läbi selle voolab kanal ja sõidab tramm, seal on ohtralt baare ja toitlustusasutusi. enne õhtusööki nighthawk dineris peatusime blå-nimelises baaris ja pärast läksime skandinaavia pikimasse baari smelteverketisse.

hommikut alustasime sealsamas smelteverketi juures mathallenis, lihtsalt vahepeal käisime kodus magamas. kodu on küll mugavalt paigutatud suusamäe ja kesklinna suhtes, aga paraku mitte meie (ja ma usun, et ma räägin meie kõigi eest) lemmikbaaride ja -einelate suhtes. kuna osloga rohkem tuttavad isikud olid aga teinud kõva reklaami ühele sidrunikoogile, ei jäänud muud üle, kui tagasi grünerløkkasse minna. selgus, et sidrunikookidel oli viimane päev elus! koogiäri hello good pie pani uksed tol päeval lõplikult kinni ja sidrunikooki me ei saanudki, kuigi ka passioni- polnud halb.

päeva põhiplaan oli sõita oslo lahes asuvale langøyene saarele, kus on ühel pool igavavõitu liivarand ja teisel pool mägikitse tasakaalu ja oskusi nõudvad kaljud. enne teeleasumist sai sildilt lugeda, et lubatud on nakenbaden. ma arvan, et see oli üks huvitavamaid asju, mis minuga eales juhtunud on. olime algul natuke ettevaatlikud selle nakenbaden’i suhtes, aga kui saime aru, et see on normaalne, hakkas mõnus. tutvusime ühe hollandi tüdruku ja mitme norra mehega, kõik tundsid end vabalt ja keegi ei mõelnud, et nüüd on rõve. vastupidi, väga eluterve suhtumine inimihudesse jäi kõrvu kõlama. avantüür lõppes nii, et kaljunuki tagant pistis pea välja veel üks paljas mees, luges meid üle ja tõi kõigile ühe norra rahvuspiknikuvräpi (grillvorst ja röstsibul ketšupi ja sinepiga tortilla vahel).

olen kahe nädalavahetusepikkuse oslo-reisiga õppinud, et eelarve on kaheks päevaks umbes 250 eurot, kui vahepeal on oma võileivad kaasas ja atraktsioonid pole väga kallid (ei sisalda lende ega ööbimist, puhas taskuraha). oslo on ses mõttes natuke naljakas linn, et kuna ma olen seal kogu aeg kellegi sabas sörkinud, ei ole mul erilist arusaama seal orienteerumisest ja sestap on ka oslo kaart minu peas üsna auklik. aga asjade praeguse arengu juures viib mind tee oslosse lähitulevikus veel mitu korda, nii et jõuan teda veel tundma õppida. loodame siis, et õpetajate palk tõuseb :D

ma vaatan paadist kiikriga, kui kaugel on see saaremaa

meil on saaremaal vana talumaja, mille minu vanavanemad sinna seitsmekümnendate keskel ostsid. nagu olen varemgi kirjutanud, on minu vanaisa juured lõuna-eestis, aga saatuse ja inimeste vingerpussid on mänginud nii, et tema eksiilvalitsus asub ja õitseb hoopis meie suurimal saarel. näitan teile täna väikest galeriid minu selleaastasest saaremaalolekust. viimasel ajal oleme seal tihemini käima hakanud, sest vanavanemad vajavad järjest rohkem meie abi. nii olemegi seal puid teinud, vahtralehti riisunud ja kiviaiaääri puhastanud ka väljaspool hooaega, aga nendest üritustest täna pilte ei tule. täna on range puhkuserežiim.

kui see ei ole idüll, siis ma ei tea, mis on. meil on saaremaal rookatusega elumaja, mille küljes on ka suvetuba. minu märgades unenägudes, milles tulevikku ette kujutan, on see kõik välja ehitatud ja talvelgi elamiskõlbulik. vanas majas saab elada küll ja see on ka soojustatud, aga kütmise peale läheb päris palju auru.

lisaks vanale majale on meil ait, millel on kolm lahtrit: söögiait, magamisait ja tööriistaait. suvel magatakse kottpimedas aidas nagu karud (une poolest) või silgud (paigutuse poolest) keskpäevani ja siis uudistatakse, mis vanaema kell seitse hommikusöögiks teinud on. aidas on minu märgades unenägudes kolm magamistuba, igaühes väike aknake ja äkki isegi elekter. või siis muretseme retrostiilis petrooleumlambid. särk pildil, muuseas, on superretro. muidu see seisab köögis ühe tooli peal, funktsioon teadmata, mina kasutan selleks, et mannavahtu tehes linnariideid mitte ära mäkerdada.

ja viimaks on meil vanadest aegadest veel pärit saun. saunaga on selline imelik lugu, et seda on paar korda ümber ehitatud ja arvatavasti just ehituslikest eripäradest tingituna on see poolsuitsusaun, kus soojust jätkub ainult lava ülemisse otsa, varbad ja kann aga külmetavad. lisaks on sauna eesruumi, nagu paljusid teisi ruume talukompleksis, kasutatud kõiksugu pahna kogumiseks. minu unistustes ehitatakse keris veelkord ümber nii, et saunas hakkab soe, eesruumi koristame ära, paneme põrandale vaibad ja muretseme samaariapoodidest mõned diivanikesed.

üks vingemaid asju saaremaal on see, et me teame mitut kohta, kus metsmaasikad jube hästi kasvavad. tavaks on saanud iga päev pärast ujumist umbes tund aega maasikaid korjata, et neid pudru, pannkookide või jäätisega pista. ja virk pruut korjab muidugi koju kallimale ka karbikese looduse parimaid palu. sest minu meelest ei suuda mets midagi nii vinget toota kui metsmaasikad.

mitut moonivälja teame ka nii saaremaal kui teel sinna. ema, nagu tavaliselt, kitkub kõik juurtega välja – ehk hakkavad oma aias ka kasvama.

meie küla eided käivad iga päev ujumas. tavaliselt meil pärast jaanipäeva saaremaal ujumishooaeg algabki, sest seal on vesi selleks ajaks alati soe. meie vapraim ujuja on minu väike õde, kelle meelest ei ole pea ükski vesi liiga külm. kui järk-järgult harjutada, siis olen temaga täitsa nõus, kuigi alla 15-kraadisest vees ma eriti kümmelda ei armasta.

olid esimesed palavad päevad ja ma olin just vapralt kaylaga alustanud. tundun endale tõelise kangelasena, et sellises südarikuumuses kaylat vehkida jaksasin. eks selle kaylaga enamasti nii olegi, et tehes on tunne, et kohe suren ära, aga pärast läheb meelest ära ja järgmine kord alustades tundub, et mis see siis ikka niiväga olla saab… saab-saab.

selline elu on meil siis puhkusel saaremaal. suvepäevade arv on teatavasti piiratud ja sestap ei õnnestu mul pea kunagi olla saaremaal korraga piisavalt kaua – ikka ajavad mingid ammu kokku lepitud kohustused linna tagasi. ehk õnnestub tuleval suvel seal liikumatult paigal püsida mitu nädalat. kuidas teil suvekodudega lood on? olen aru saanud, et olen erandlikus seisus nende nelja kohaga, kuhu suvitama sõita võin. kus teie puhkate ja millega maapuhkust sisustate?

so sick and tired of the pouring rain i took a train to morocco

aega läks siis, mis, kümme kuud, aga nüüd on filmike valmis! loodan, et film annab vähemalt natuke edasi meie reisivaibi ja annab pildi maroko mitmekülgsusest. pärast marokot oleme veel käinud riias ja pariisis, uuel aastal viib seni teadaolevalt zürichisse ja barcelonasse. mis ma öelda oskan, mulle meeldib reisida. aga filmikest nautige, ärge pahandage minu esimese teose tehnilise saamatuse peale :)

#ourkitchensrule ümbermaailmareis: la fiesta mexicana

mäletate seda korda, kui ma rääkisin teile meie viimasest #ourkitchensrule dineest? ma ka mitte. aga nüüd on aeg! ma ise olen arvamusel, et tegu oli meie seni parima vooruga nii lauakatte, organiseerituse kui toitude mõttes, nii et tulge ja kaege perra, mis me kõik selle pidumtšiku jaoks tegime.

laua katmisel sain peamiselt inspiratsiooni frida kahlost ja pinterestis tuulates. muidugi oleksin tahtnud, et table runner oleks pontšomustriga, aga esiteks mul polnud sellist (kuigi: miks.) ja teiseks oleks ilmselt pilt liiga kirjuks läinud. mõte kaktustest sukulentidest ja kärtsroosadest lilledest oli igal juhul see, mille ma tuhandetest inspiratsioonipiltidest välja sõelusin. sukulente kogusin kuu aja jooksul linna erinevatest lillepoodidest ja lilled said nelgid seetõttu, et just need olid kõige õigemat värvi. konservipurkide idee on ka ilmselt pinterestivargus, nii et nagu paistab, ei ole siin taga ühtegi originaalset ideed, lihtsalt palju uurimistööd.

uusi nõusid ma ürituse jaoks ostma ei hakanud, kuigi oleksin tahtnud. ma olen oma kaks aastat tagasi ostetud ikea taldrikutega natuke hädas: need tunduvad mulle lihtsalt liiga värvilised või siis valesti värvilised. jätaksin meeleldi alles tuhmid beežid ja läikivad lillad, aga sinised ja rohelised võiksid keldris oma aega oodata. küll aga oli mul ka sel korral suur rõõm suvedineeks haapsalust ostetud salvrättidest. veiniklaasid on samuti ikeast ja saatuse tahtel kahes eri mõõdus, kumbagi viis tükki – ootan nüüd, et emmad-kummad katki läheksid, et saaks uued osta. veeklaasid on aga vanavanaema pärandus, mida ei tahaks üldse lõhkuda.

juba siis, kui oli teada, et merivälja casa bonitast välja kolime, oli mul silme eest meie uue kodurestorani nimi ja logo: trükimasinaga trükitult No. 6. seega oli üks osa peoks valmistumisest ka sõit vanaisa juurde trükimasinat laenama. ütlen ausalt, tegu on väga lõbusa mänguasjaga ja on vahva vaadata, mida kõike ta mehaaniliselt suudab. ümbermaailmareisi voorudeks tundus loogiline kirjutada menüü sihtriigi keeles, loodan, et ma ennast väga kõvasti ei häbista – elasin siiski aasta aega hispaanias.

eelroaks oli üks väheseid mehhiko sugemetega roogasid, mis meie peres püsimenüüsse kuulub: huevos rancheros. tegelikult peaksid rantšo munad kujutama endast tortiljat, millesse on keeratud tomatikaste ja muna ning teinekord veel ube, avokaadot, fetat jne. meie peres on huevos rancheros alati tähistanud chorizo‘ga maitsestatud tomatikasmes hautatud mune. väikese vürtsi lisamiseks grillisime igaühele ampsu jalapeño‘t cheddariga. mõeldes inimeste erinevale vürtsitaluvusele, passis eelroa juurde corona – sobib tulekustutuseks väga hästi. menüüs, muuseas, on esimesena kirjas joogid, sest tegime ka kaht sorti agua fresca‘t, tõlkes värsket vett. üks oli laimiga ja teine arbuusiga, aga pilti, kurivaim, pole kummastki.

lisaks tulekustutsõllele otsustasime menüüsse võtta ülisuvise kokteili tequila sunrise, mis koosneb tekiilast, apelsinimahlast, granadillisiirupist ja laimist. kokteilimeistri töö andsin küll üle mirjamile, kes sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja kas ma mainisin, et ta on juba meie dineest nii kirjutanud kui ka filmi teinud?

pearoaks tegin ise tortiljad, mille sisse valmistasin oasalsa ja mangosalsa ning grillisin krevette. ise nisutortiljasid teha oli lihtsam, kui ma oleksin arvanud. valisin need peamiselt sellepärast, et maisitortiljade valmistamine olnuks oluliselt keerulisem ja nõudnuks ka tarvikut nimega: tortiljapress. toidud tegin sedakorda täiesti vanamoeliselt kokaraamatute abil: kuna minu kasuisa on suur gurmaan, kellel on sadu kokaraamatuid, hiivasin oma öökapile kõik mehhiko-teemalised ja töötasin need läbi, et tabada mustreid ja igale roale väike oma vimka ka ikka sisse panna.

magusroaks oli üsna raske midagi valida, sest mehhikos saab ju süüa erinevaid puuvilju, mis eestis aga üldse mitte nii võimalik ei ole. silma jäi riisipuding ja asja huvitavamaks tegemiseks valisin musta riisi. aga kuidas ometi serveerida pudingit nii, et see oleks ilus ja huvitav? järgmisena jäi silma piparmündi-granita, sisuliselt teraline mahlajää, mis tundus olevat kena täiendus täidlasele ja kookosesele pudingile. olgu öeldud, et algselt oli see granita must nagu öö ja nägi suhteliselt jõle välja, aga pärast köögikombainist läbi käimist paranes asi mõnevõrra.

veel üks asi, millest mul pilti ei ole, on mehhiko kohv ehk cafe con leche. serveerisime seda väikestes iittala tassides, sest tegime kohvi retsepti järgi ja nii saab ta kaunis kange. meeleldi jagan retsepti ka teiega – kui mõnel hommikul on aega natuke rohkem rituaalidesse investeerida, on tegu tõelise maiuspalaga. mina arveldasin cup’ides, aga tähtis on koguste suhe. läheb vaja:

• 2/3 ühikut kohvipuru
• 2 ühikut vett
• 2 ühikut piima
• 1 kaneelipulk

kuumuta madalal tulel piim, milles istub kaneelikoor. ära piima keema lase, aga luba kaneelipiimal kaane all tõmmata. mida kauem kaneel piima sees on, seda kaneelisema piima saad. väga mõnus oli kaneelitatud piim järgmisel hommikul kohvi peale panna. aja keema vesi ja lase natuke jahtuda: keeva veega kohvi ei ehmatata. sega kannus kokku kohvipuru ja vesi, lase tõmmata viis minutit. vala tassidesse võrdses koguses kohvi ja piima. naudi!