2015

aasta esimene (04.01) ja viimane (30.12) endel

aastal 2015 olen olnud järjepidevuse mõttes vilets blogija. viimased 82 päeva on möödunud ilma uue postituseta ja põhjusi tasub otsida ühes kolmetähelises sõnas (t ö ö), mis edaspidi järjest rohkem aega võtab. selle kõrvalt on raske leida aega, et teha remonti, autokoolis või trennis käia, sest kõige harilikum puhkamine on minu jaoks äärmiselt tähtis. nii mööduvadki paljud õhtud kavaleriga filmi vaadates ja lihtsalt olles, ilma et minu pähe siseneks mõtted, mis algavad sõnadega “võiks” ja “peaks”. tean aga, et kavaleri need sõnad painavad ja eriti remondiga seoses, nii et uuest aastast üritame eelkõige energiat, aga ka aega paremini plaanida. vaatame aga kuude kaupa järele aastale 2015, mis ei olnud mitte kehvake.

jaanuaris sain elu esimese iphone’i ja there’s no going back. samuti sain 26, tähistasin seda emaga kumus 20ndate kleite imetledes, vanematega NOAs, bestikatega pööblis ja #ourkitchensrule brunchivoorus meriväljal. no99 restos sai veel mune (rip) ja meil oli tugev traditsioon juuliga kolmapäeviti lõunal käia. lõpetasin neil gaimani suurteose “american gods” lugemise ja hingasin sisse merce rodoreda “teemandi väljaku”, mis muutis mu elu, nii vägev oli. kuu lõpus sai vinge, aga täiskasvanuliku prallega tähistatud kristi hädist katset mulle vanuses järele jõuda. fun fact:  esimesed kaks kuud blogisin ainult tagantjärele new yorgist.

veebruarist rääkides on võimatu jätta mainimata kaht järgmist brunchivooru vastavalt b&h ning t&r juures. vahel, kui mul on kõht tühi, kangastuvad mulle barbsi pekipirukad… vb sp ei olegi bodypumpist kasu eheh. no ja siis esimeselt brunchilt miiu puudus, sest sünnitas järjekordset perfektset titte, ja nädal hiljem oli juba koos bebega peol. lugesin üle saja aasta pratchettit, sedakorda küll gaimaniga kahasse kirjutatud “häid endeid”. üldiselt hakkas, nagu veebruaris ikka, tunduma päev tiba pikem ja ka lumikellukesed said ninad välja. lund oli sama palju kui jaanuaris.

märts algas naistepäevaga, millest ma palju ei pea, aga et sel aastal sai selle raames käidud vaiko ja kostja kontserdil ning ostetud lemmikvoodipesu, siis jäi see siiski meelde. lugesin klassikat ja sain ühele poole bradbury “451 farenheitiga”. jõudsin külla värskele emale, ewerti ja lohede kontserdile, hilma af klinti näitusele ja märtsi lõpus ka tallinn music weekile. olin väga kultuurne!

aprillis katsin lihavõttelaua ning avastasin, et kaubamajas müüakse lehtkapsast ja väga hea hinnaga tooreid külmutatud krevette. väike võit inimkonnale, hiiglaslik minule. ninad pistsid välja ka krookused. käisime mirjami juures säästuvooru avapaugul ja siiamaani on ainult üks etteheide: pelmeene oli liiga vähe! kuu keskel käisin belgias isa perel külas ja sain maitsta natuke kevadet, mis vaatamata varasest avapaugust maarjamaale kuidagi kohale ei jõudnud. lugesin “saja-aastast meest, kes ronis aknast välja ja kadus” ning itsitasin palju. enne kuu lõppu jõudsime veel avada grillihooaja ning käia vanaemal-vanaisal saaremaal abiks. tegus kuu.

mai algas, nagu kombeks, volbriprallega, pärast mida algab uus elu. sõin kõvasti karulauku, avastasin rataskaevu 16 resto ja oli meie kord säästudinee korraldada. käisin viimaks kristil oslos külas ja võtsin vastu sisemise otsuse retrokülmiku suhtes. kuu lõpus kostitas barbs meid oma säästumenüüga. nagu näete, moodustab see #ourkitchensrule’itamine substantse osa leitavatest mälestustest. puud ei läinud ega läinud lehte, temperatuuri ka polnud. lugesin vaevaliselt “vanameest ja merd”. nb nb nb! avastasin soengu, mida ei ole siiamaani lahti võtnud!

juunis olid viimased tööpingutused, käisin klassiga peterburis ja tõmbasin kooliaasta otsi kokku. käisime päris palju teatris, aga mulle meeldis tõeliselt ainult linnateatri “pal-tänava poisid”, mis nüüd mängukavast maha võeti. linnukesed aga siristavad, et vat-teatri oma on veel parem. toimus viimane säästuvooru dinee t&h juures. lugesin jälle neil gaimanit. alustasime remonti oma uues pesas ja kohe sai selgeks, et see võtab kordi rohkem aega, kui algul lootsime. sellega seoses kolisime ka kaks aastat koduks olnud vanematetarest meriväljal välja. vahetult enne jaanipäeva maandusin 28-kraadises suures õunas.

juuli oli raske kuu: palehigis puhkamine pole naljaasi. käisime keila-joa lossis juubelil, hängisime aias, olin emaga saaremaal, avasin meres ujumise hooaja, korjasime ja sõime pöörases koguses metsmaasikaid. lugesin “tõde ja õigust” ning veendusin, et tegu on toore ja vägivaldse epopöaga. tee viis viljandimaale b&h suverestorani. üle tüki aja oli palutud ka noorte ilusate inimeste pulma kiidevas.

augustis tõi tee meie suverestorani haapsalus ja lisaks veel m&h ning t&r omadesse hiiumaal. mul on kõigist neist neljast suveõhtust ainult palavaimad mälestused! ootan väga uue vooru väljakuulutamist. sattusime paidesse arvamusfestivalile, aga ei saanud sinna kahjuks jääda – järgmisel aastal sellist viga juba ei tee, tundus väga lahe üritus olevat. käisime juuli uues pesas lammast söömas, laulasmaal puhkamas ja püssi laskmas, rannametsas suve ära saatmas. kõigil suvekuudel jätkus ropp remont, mis juunis alguse sai.

septembrikuus on kõik uus ja nii ka minu töökoormus. leidsin, et apelsini raudtee nimelises restos on imehea brüleekreem. käisin palju turult juurikaid ostmas. seadsime end järjest rohkem uues kodus sisse. lugesin paari õhtuga läbi “müürililleks olemise iseärasused” ja pean tunnistama, et mulle meeldis film rohkem. jalutasime palju perega rabas ja ujusin viimast korda sel aastal 20. septembril, laukas of kors. pidasime liinu sünnipäeva ja sattusime üle mitme-setme aasta vennaskonna kontserdile. tähistasime kavaleriga kolme koos veedetud aastat ja vanaemade-vanaisade juubeleid. kivistus tava kord kuus ühe suguvõsa haruga brunchitada. külastasime tihti ka merivälja maja, kus, nagu meilgi, toimus remont.

oktoobris oli ilm endiselt hea ja seetõttu jätkusid õuetegevused rabade ja matkade näol. lisaks liitusin elukohajärgse spordiklubiga ja õppisin žongleerimist. saime lõpuks ometi magamistuppa mööbli sisse ja sellega seoses hakata riideid kapis hoidma. käisime #ourkitchensrule kambaga la bottegas söömas, aga teadke, et magustoit on seal aja- ja raharaisk. veetsime üle pika aja mõned päevad tartus, mis oli imearmas. lugesin “atonementi”, mis meeldis mulle täiesti pööraselt. kuu lõpu poole saime kokku köögi, nagi üleriiete jaoks, lambid lakke ja külmkapi, mis lisaks tule näitamisele ukse avamisel oskab ka jahutada. seda kõike aja peale, et halloweeni asemel pidada soolaleivapidu.

novembris käisin berliinis lähetuses ja seega juba kolmandas linnas möödunud aastal, kus varem käinud polnud. lugesin oma lemmikraamatut “hilja novembris”, aga unustasin selle lennukisse. jätkusid tillukesed investeeringud kodusse stiilis lasanjevorm ja kummuti valgeks värvimine, suuremad tööd jäid pausile. pool kuud kestnud pöffist võtsin osa päris tublisti ja sedakorda suures osas justfilmist. kuu lõpus tähistasime minu amerikaniseerunud perega tänupüha.

detsembris keskendusime filmiklassikale ning saime punkti kirja “african queeni” ja “bridge on the river kwai” eest. olime palutud johanna ja vahuri perele külla, käisin mirjamiga saatpalu juubelikontserdil ja shvipsis, pidasime juuli sünnipäeva, kuulasin venna saksofonipuhumist. sain kuivained pakkidest purkidesse ja purkidele sildid peale. olin kaks pikka päeva kõrtsus ja panin nädalale punkti 5nizza kontserdil. tegin kinkimiseks kommi ja sidrunivõiet ja nautisin väga mirjami selleaastast jõulupidu. perekondlikelt jõuluüritustelt ei puudunud tavapärane hullumeelsus, jõulupidu sõpradega oli aga üsna uudne: kuna endal pole, pidasime seda anu venna majas. sain natuke rahulikult mashaga lobiseda üle saja aasta.

vahel tundub tagantjärele uskumatu, mis sündmused on kõik üheainsa aasta sisse mahtunud. nii ka seekord ei suuda ma ettegi kujutada, et eelmisel esimesel jaanuaril pidasime koduks üht teist kohta. mul on raske uskuda, kui palju mul kevadel reisida õnnestus. mul vajub karp lahti, kui ma näen, kui kaugele meie uus kodu on tulnud oma algseisust. vahel ma imestan, et kas tõesti oleme ainult kolm aastat kavaleriga paar olnud – tundub enamasti nagu terve igavik (+/- paar aastat). selle aasta alguses ei olnud veel sündinudki mõningaid ilmakodanikke, kellega sel aastal suhelnud olen. elu on hullumeelne ja hektiline, aga tuleb teha teadlik otsus rahulikult võtta (harjutan veel: valasin tänagi juba pisaraid omaenda lolluse peale) ning klišeepäraselt tegelda asjadega, mida saad muuta ja jätta kõrvale need, mida ei saa. ma ei hakka tegema nimekirja asjadest, mis aastal 2016 võivad, aga ei pruugi juhtuda. tahan lihtsalt teha kõik, mis ma teen, võimalikult hästi ja nii, et ma ise rahul oleksin.

you wait and you wait for the weather to change

nagu olen varemgi kirjutanud, on brüssel tegelikult pundar kokku kasvanud külasid. pärisbrüssel on see päris keskmine osa, kus on vanalinn ja eurokvartal. seda ümbritsevad huvitavamad, isiku- ja noortepärasemad endised külad nagu saint-gilles, ixelles, etterbeek ja woluwe-saint-lambert (nendest, mida mina tunnen siis). seekordsel pikal rattatiirul sõitsin läbi eurokvartali ja vanalinna ning seejärel läbi saint-gilles’i ja ixelles’i koju cinquantenaire’i pargi kõrvale etterbeeki; pikal jalutuskäigul võtsin põhjalikumalt ette pargi enda, etterbeeki ja woluwe-saint-lambert’i.

linna uhkeim park on cinquantenaire ehk jubelpark. see ei näe kuigi suur välja ja sellest läbi jalutamine on veerandtunni töö, aga pargil on palju erinevaid külgi. põhiosas on see äärmiselt klanitud ja paraadlik, mida tuletab meelde ka keset parki kerkiv kuningas leopold ii tellitud muuseumikompleks ja triumfikaar. pargi äärtes leidub aga varjulisemaid nurgakesi ja lilleaasu, ümber pargi kulgeb jooksurada. kõik brüsseli pargid on lõuna ajal täis euroametnikke, kes karbist salatit söövad. see on üsna lõbustav vaatepilt, sest enamasti on neil lips ette looditud, aga siis pooleks tunniks on nad näiteks varbad purskkaevu pistnud.

ma ei tea, kas see on uus asi või juba ammu vana, aga selline radlerilaadne jook nagu hoegaarden rosée on tulnud poodi ja baari (vähemalt belgias), et janu kustutada. jube mõnus jook on, kui näete kuskil, võtke kindlasti. kes veel ei tea, siis belglaste rahvustoit on friikartulid majoneesiga. miks neid ameerika keeles prantsuse friikateks kutsutakse, ei tea – belglased on selle peale ka natuke pahased. belgias on kõige tõenäolisem saada head friikad justnimelt putkast ja tihtipeale on putkal nii burksi- kui friikaauk. esimese juures saba pole kunagi, teise juures alati.

kevadel on alati tore reisida kuskile, kus lehed on juba rohelised ja puud õitsevad. brüsselis on õitsejateks magnooliad, kuigi seekord nägin ainult üht puud ja seegi oli valgete, mitte roosade õitega. vaevalt, et sellega seotult oleks neid vähemaks jäänud, aga magnooliaõied on maha kukkununa pööraselt libedad, nagu banaanikoored. majaomanikud, kes oma valduste eest tänavalt magnooliaõisi ära ei korista, saavad trahvi.

ja üks tähtis toit on brüsselis veel, nimelt vahvel. belglastel on oma vahvlitega sama lugu, mis friikategagi – ameeriklased on jälle kõigest valesti aru saanud. ameerikas levinud belgia vahvel ei ole belgias muidugi üldse mingi asi, seal eristatakse hoopis näiteks brüsseli ja liege’i vahvlit. tainas on mõneti erinev, aga asja mõte on üks: küpsetada raudade vahel ruuduline aukudega magus sai. kõik need päevad belgias ei leidnud ma sobivat juhust vahvlit süüa ja lõpuks presenteeris ideaalne variant end mulle lennujaamas. linnas on vahvel ikkagi turistile orienteeritud ja seega on neid suur virn valmis, tehakse vaid korraks soojaks, lennujaamas aga sain imelise värskelt minu silme all küpsetatud vahvli. pole vist vaja öeldagi, et ainus õige vahvlivariant on kõige tavalisem ehk sucré, kõik šokolaadi, vahukoore, jäätise vms viguritega vahvlid pole enam see.

what do i know about diamonds? don’t they come from antwerp?

kõigist maailma riikidest olen ma suure tõenäosusega kõige rohkem kordi külastanud belgiat. üksjagu olen siin käinud lapsena tööinimestel kaasas töllerdamas ja viimased seitse aastat külastan siin oma isa perekonda. mina tulen brüsselisse ainult puhkama ja hängima, turistiprogrammi ma endale ei korralda. küll aga olen alati avatud ettepanekutele ja pakkumistele ning kuna belgia on kaetud tiheda raudteevõrgustikuga, on siin ka lihtne teha väike hops päevakeseks teise linna.

antwerpeni rongijaam on kohutavalt uhke ja selle kuppel paistab linnas pea igale poole. rongid tulevad sisse umbes viiel tasapinnal või, kui soovite, korrusel, ja iga piimapuki juures peatuva rongiga on sõiduaeg 50 minutit. teine antwerpeni maamärk on  20. sajandi esimesel poolel püstitatud linna esimene ja viimane pilvelõhkuja, millest kõrgemat hoonet seni siia ehitatud pole.

belgias on starbucks vähestes kohtades, nende hulgas brüsseli lennu- ja antwerpeni rongijaam, sihtgrupiks on peamiselt turistid. põhjus lihtne: belglased eelistavad olla osa omaenda kohvikukultuurist, kus kõige väiksem jook ei ole pooleliitrine ja koogid pole standardiseeritud.

antwerpen on siiani üks euroopa suuremaid sadamaid ja nii juba tuhat aastat. see paistab silma selles, kui erakordselt jõukad on elanikud ja kui uhke on linnapilt. kaupmeeste vaimsus tuleb linnapildis hästi välja selles, kui tihedalt on püstitatud putkad, kust on võimalik midagi osta. olgu tegu jäätise, vahvlite või kohviga, äritsemine pole häbiasi: raha küsitakse julgelt.

üks imeline kaupluste kett siinmail kannab mitte eriti fantaasiarikast nime oil and vinegar. lisaks tohutule kogusele erinevatele õlidele ja äädikatele, saab osta kõiksugu määrdeid, kastmeid ja maitseainesegusid ning muidugi ka nõusid, millelt saiakõrvast serveerida. parim osa on aga see, et ehku peale ei pea midagi ostma – iga riiuli äärel on kausike saiatükkide või grissiniga, mida vastavate möginate sisse kasta saab.

antwerpen on just selline linn, kus on mõnus lihtsalt jalutada mööda suuremaid ja väiksemaid tänavaid, nautida ambiance’i ja soovi korral mõnda kirikusse, kohvikusse, muuseumi või butiiki sisse astudes. kuna ilm oli imeline ja palju aega toas viibida ei soovinud, käisime ainult ühes, nimelt migratsioonimuuseumis, mis asub vanas red star line’i hoones. antwerpeni kaudu läks selle laevafirma laevadel ameerikasse kolm miljonit eurooplast. teine muuseumivariant oleks olnud rubensi majamuuseum. rubensi näol on tegu ühega vähestest kunstnikest, kes oli eluajal tuntud ja seega ka rikas. järjekord sellesse muuseumi on aga pikk, nii et soovitan piletid ette ära osta.

välikohvikus õlut võtta soovitan ka kindlasti. olenevalt sellest, kui turistise koha leiate, on kuulsate kohalike õllede valik suurem või väiksem, aga õlu joomata ei jää. kel raha puuga seljas, võib tõepoolest tulla antwerpenisse lisaks õllele ka kihlasõrmust ostma – tänini on see ka üks maailma suuremaid teemanditöötluspunkte.