aasta esimene (04.01) ja viimane (30.12) endel
aastal 2015 olen olnud järjepidevuse mõttes vilets blogija. viimased 82 päeva on möödunud ilma uue postituseta ja põhjusi tasub otsida ühes kolmetähelises sõnas (t ö ö), mis edaspidi järjest rohkem aega võtab. selle kõrvalt on raske leida aega, et teha remonti, autokoolis või trennis käia, sest kõige harilikum puhkamine on minu jaoks äärmiselt tähtis. nii mööduvadki paljud õhtud kavaleriga filmi vaadates ja lihtsalt olles, ilma et minu pähe siseneks mõtted, mis algavad sõnadega “võiks” ja “peaks”. tean aga, et kavaleri need sõnad painavad ja eriti remondiga seoses, nii et uuest aastast üritame eelkõige energiat, aga ka aega paremini plaanida. vaatame aga kuude kaupa järele aastale 2015, mis ei olnud mitte kehvake.
jaanuaris sain elu esimese iphone’i ja there’s no going back. samuti sain 26, tähistasin seda emaga kumus 20ndate kleite imetledes, vanematega NOAs, bestikatega pööblis ja #ourkitchensrule brunchivoorus meriväljal. no99 restos sai veel mune (rip) ja meil oli tugev traditsioon juuliga kolmapäeviti lõunal käia. lõpetasin neil gaimani suurteose “american gods” lugemise ja hingasin sisse merce rodoreda “teemandi väljaku”, mis muutis mu elu, nii vägev oli. kuu lõpus sai vinge, aga täiskasvanuliku prallega tähistatud kristi hädist katset mulle vanuses järele jõuda. fun fact: esimesed kaks kuud blogisin ainult tagantjärele new yorgist.
veebruarist rääkides on võimatu jätta mainimata kaht järgmist brunchivooru vastavalt b&h ning t&r juures. vahel, kui mul on kõht tühi, kangastuvad mulle barbsi pekipirukad… vb sp ei olegi bodypumpist kasu eheh. no ja siis esimeselt brunchilt miiu puudus, sest sünnitas järjekordset perfektset titte, ja nädal hiljem oli juba koos bebega peol. lugesin üle saja aasta pratchettit, sedakorda küll gaimaniga kahasse kirjutatud “häid endeid”. üldiselt hakkas, nagu veebruaris ikka, tunduma päev tiba pikem ja ka lumikellukesed said ninad välja. lund oli sama palju kui jaanuaris.
märts algas naistepäevaga, millest ma palju ei pea, aga et sel aastal sai selle raames käidud vaiko ja kostja kontserdil ning ostetud lemmikvoodipesu, siis jäi see siiski meelde. lugesin klassikat ja sain ühele poole bradbury “451 farenheitiga”. jõudsin külla värskele emale, ewerti ja lohede kontserdile, hilma af klinti näitusele ja märtsi lõpus ka tallinn music weekile. olin väga kultuurne!
aprillis katsin lihavõttelaua ning avastasin, et kaubamajas müüakse lehtkapsast ja väga hea hinnaga tooreid külmutatud krevette. väike võit inimkonnale, hiiglaslik minule. ninad pistsid välja ka krookused. käisime mirjami juures säästuvooru avapaugul ja siiamaani on ainult üks etteheide: pelmeene oli liiga vähe! kuu keskel käisin belgias isa perel külas ja sain maitsta natuke kevadet, mis vaatamata varasest avapaugust maarjamaale kuidagi kohale ei jõudnud. lugesin “saja-aastast meest, kes ronis aknast välja ja kadus” ning itsitasin palju. enne kuu lõppu jõudsime veel avada grillihooaja ning käia vanaemal-vanaisal saaremaal abiks. tegus kuu.
mai algas, nagu kombeks, volbriprallega, pärast mida algab uus elu. sõin kõvasti karulauku, avastasin rataskaevu 16 resto ja oli meie kord säästudinee korraldada. käisin viimaks kristil oslos külas ja võtsin vastu sisemise otsuse retrokülmiku suhtes. kuu lõpus kostitas barbs meid oma säästumenüüga. nagu näete, moodustab see #ourkitchensrule’itamine substantse osa leitavatest mälestustest. puud ei läinud ega läinud lehte, temperatuuri ka polnud. lugesin vaevaliselt “vanameest ja merd”. nb nb nb! avastasin soengu, mida ei ole siiamaani lahti võtnud!
juunis olid viimased tööpingutused, käisin klassiga peterburis ja tõmbasin kooliaasta otsi kokku. käisime päris palju teatris, aga mulle meeldis tõeliselt ainult linnateatri “pal-tänava poisid”, mis nüüd mängukavast maha võeti. linnukesed aga siristavad, et vat-teatri oma on veel parem. toimus viimane säästuvooru dinee t&h juures. lugesin jälle neil gaimanit. alustasime remonti oma uues pesas ja kohe sai selgeks, et see võtab kordi rohkem aega, kui algul lootsime. sellega seoses kolisime ka kaks aastat koduks olnud vanematetarest meriväljal välja. vahetult enne jaanipäeva maandusin 28-kraadises suures õunas.
juuli oli raske kuu: palehigis puhkamine pole naljaasi. käisime keila-joa lossis juubelil, hängisime aias, olin emaga saaremaal, avasin meres ujumise hooaja, korjasime ja sõime pöörases koguses metsmaasikaid. lugesin “tõde ja õigust” ning veendusin, et tegu on toore ja vägivaldse epopöaga. tee viis viljandimaale b&h suverestorani. üle tüki aja oli palutud ka noorte ilusate inimeste pulma kiidevas.
augustis tõi tee meie suverestorani haapsalus ja lisaks veel m&h ning t&r omadesse hiiumaal. mul on kõigist neist neljast suveõhtust ainult palavaimad mälestused! ootan väga uue vooru väljakuulutamist. sattusime paidesse arvamusfestivalile, aga ei saanud sinna kahjuks jääda – järgmisel aastal sellist viga juba ei tee, tundus väga lahe üritus olevat. käisime juuli uues pesas lammast söömas, laulasmaal puhkamas ja püssi laskmas, rannametsas suve ära saatmas. kõigil suvekuudel jätkus ropp remont, mis juunis alguse sai.
septembrikuus on kõik uus ja nii ka minu töökoormus. leidsin, et apelsini raudtee nimelises restos on imehea brüleekreem. käisin palju turult juurikaid ostmas. seadsime end järjest rohkem uues kodus sisse. lugesin paari õhtuga läbi “müürililleks olemise iseärasused” ja pean tunnistama, et mulle meeldis film rohkem. jalutasime palju perega rabas ja ujusin viimast korda sel aastal 20. septembril, laukas of kors. pidasime liinu sünnipäeva ja sattusime üle mitme-setme aasta vennaskonna kontserdile. tähistasime kavaleriga kolme koos veedetud aastat ja vanaemade-vanaisade juubeleid. kivistus tava kord kuus ühe suguvõsa haruga brunchitada. külastasime tihti ka merivälja maja, kus, nagu meilgi, toimus remont.
oktoobris oli ilm endiselt hea ja seetõttu jätkusid õuetegevused rabade ja matkade näol. lisaks liitusin elukohajärgse spordiklubiga ja õppisin žongleerimist. saime lõpuks ometi magamistuppa mööbli sisse ja sellega seoses hakata riideid kapis hoidma. käisime #ourkitchensrule kambaga la bottegas söömas, aga teadke, et magustoit on seal aja- ja raharaisk. veetsime üle pika aja mõned päevad tartus, mis oli imearmas. lugesin “atonementi”, mis meeldis mulle täiesti pööraselt. kuu lõpu poole saime kokku köögi, nagi üleriiete jaoks, lambid lakke ja külmkapi, mis lisaks tule näitamisele ukse avamisel oskab ka jahutada. seda kõike aja peale, et halloweeni asemel pidada soolaleivapidu.
novembris käisin berliinis lähetuses ja seega juba kolmandas linnas möödunud aastal, kus varem käinud polnud. lugesin oma lemmikraamatut “hilja novembris”, aga unustasin selle lennukisse. jätkusid tillukesed investeeringud kodusse stiilis lasanjevorm ja kummuti valgeks värvimine, suuremad tööd jäid pausile. pool kuud kestnud pöffist võtsin osa päris tublisti ja sedakorda suures osas justfilmist. kuu lõpus tähistasime minu amerikaniseerunud perega tänupüha.
detsembris keskendusime filmiklassikale ning saime punkti kirja “african queeni” ja “bridge on the river kwai” eest. olime palutud johanna ja vahuri perele külla, käisin mirjamiga saatpalu juubelikontserdil ja shvipsis, pidasime juuli sünnipäeva, kuulasin venna saksofonipuhumist. sain kuivained pakkidest purkidesse ja purkidele sildid peale. olin kaks pikka päeva kõrtsus ja panin nädalale punkti 5nizza kontserdil. tegin kinkimiseks kommi ja sidrunivõiet ja nautisin väga mirjami selleaastast jõulupidu. perekondlikelt jõuluüritustelt ei puudunud tavapärane hullumeelsus, jõulupidu sõpradega oli aga üsna uudne: kuna endal pole, pidasime seda anu venna majas. sain natuke rahulikult mashaga lobiseda üle saja aasta.
vahel tundub tagantjärele uskumatu, mis sündmused on kõik üheainsa aasta sisse mahtunud. nii ka seekord ei suuda ma ettegi kujutada, et eelmisel esimesel jaanuaril pidasime koduks üht teist kohta. mul on raske uskuda, kui palju mul kevadel reisida õnnestus. mul vajub karp lahti, kui ma näen, kui kaugele meie uus kodu on tulnud oma algseisust. vahel ma imestan, et kas tõesti oleme ainult kolm aastat kavaleriga paar olnud – tundub enamasti nagu terve igavik (+/- paar aastat). selle aasta alguses ei olnud veel sündinudki mõningaid ilmakodanikke, kellega sel aastal suhelnud olen. elu on hullumeelne ja hektiline, aga tuleb teha teadlik otsus rahulikult võtta (harjutan veel: valasin tänagi juba pisaraid omaenda lolluse peale) ning klišeepäraselt tegelda asjadega, mida saad muuta ja jätta kõrvale need, mida ei saa. ma ei hakka tegema nimekirja asjadest, mis aastal 2016 võivad, aga ei pruugi juhtuda. tahan lihtsalt teha kõik, mis ma teen, võimalikult hästi ja nii, et ma ise rahul oleksin.
mida vanemaks üks saab, seda suurema tõenäosusega on ühel vabad ainult nädalavahetused. see tähendab aga, et neid tuleb ette plaanida ja sisukalt täita. ma tunnistan, et paljud minu nädalavahetused on täiesti ettekavatsetult mööda saadetud voodis, sest saan seal omst natuke liiga vähe aega veeta. suve viimane nädalavahetus (ulun nutta) ei ole aga sobiv aeg sushi ja sarjadega voodis aelemiseks, nii et sõitsime kristi, liinu, liisa ja andresega hoopis kristi isakoju rannametsa. mõned minu sõbralikud soovitused meeldivaks nädalavahetuseks:
#1. kui vähegi suudad, sõida sihtkohta juba reede õhtul. mida pimedam aeg on, seda raskem on end veenda, et reede õhtul kell kümme on mõistlik kuskile kaks ja pool tundi sõita, aga laupäevane sina tänab sind, kui oled selle ponnistuse teinud. sest laupäeval sa ju ärkaks (10.00), sööks hommikust (11.00), pakiks (12.00), käiks vanaema juurest läbi (13.00) ja hakkaks alles pärast kääbiku lõuna söömist (14.00) sõitma (15.00). tulemus: jõuad kohale pimedas, ei jõua ei puhata ega mängida. nii et kannata ära ja sõida juba õhtul kohale.
#2. võib küll kõlada ebapopulaarse plaanina, aga otsi endale mingi väike töölõik, et saaksid end kasulikuna tunda ja kuidagigi korvata seda kringlit, mis vanaema kaasa pani või võõrustaja hommikusöögiks tõi. kui puhkad kellegi juures kodus või suvilas, võid kindel olla, et puudus on ainult tööjõust, mitte tööst. meie sattusime sel korral näiteks tiiki vetikatest puhastama. kõige imelikum on see, et need vetikad ise inspireerisid meid tööle asuma ja meist isegi ei oodatud, et me midagi teeks (vt. ka: käsu peale ei tee midagi). tulemus: saunast tiiki vähem öka minna + tehtud väike päevane suplus.
#3. peaaegu kõige tähtsam soovitus: otsi lähim rmk matkarada, tee väike eeltöö selle kohta, milliseid abivahendeid seal vaja võib minna ja tee üks väike jalutuskäik looduskaunis kohas. meile lähim oli 
#4. kui on välja kuulutatud muinastulede öö, tee lõket ja katsu mitte kogu plääsi põlema panna. ülal olev foto on mõeldud järgmise eesti indiefilmi plakatiks, film räägib kannatustest. maal on kindlasti oluline saada sauna ja meil õnnestus see lausa kahel õhtul. mõtlen selle peale tihti, et pidi ikka iidsel soomeugrilasel fantaasiat olema, et leiutada pisike palav tuba paljalt koos higistamiseks. või siis oli ta lihtsalt pervo. 
#5. last but not least: kui oled terve nädalavahetuse kandnud otsast lõpuni dresse või 80ndatest pärit teksakostüümi, kammi pühapäeval juuksed ära ja vali einestamiseks mõni koht, kus sa enne käinud ei ole. on päris hea šanss, et saad ka käia söömas kuskil mujal kui tallinnas. meil õnnestus sedakorda maiustada pärnus kohvikus mahedik, kus meile maitses kõik, mida tellisime. pärnusse ongi viimastel aastatel tekkinud hulgi uusi kohti lisaks supelsakstele, kus süüa ja end hästi tunda. meile oli oluline mitte sattuda valgete linadega restorani, kus me, maamalakad, end halvasti tunneksime märgade jalgadega ja retuusid-on-küll-püksid-kostüümides mahedik oli täpselt parasjagu iisi selleks puhuks. 
selline väike intensiivse, aga hästi töötava puhkuse õpetus siis tänaseks esmaspäevaõhtuks minu poolt, hakakem järgmist nädalavahetust planeerima!
mina olen ilmselt viimane inimene terves eestis, kes põhjakale jõudis. ma muidugi sõidan harilikult tallinna ja tartu vahet bussiga, aga vahel ikka on juhtunud, et maanteed on võetud mõne kristi autoga. ükskord olime isegi neli päeva põhjakast 10 kilomeetri kaugusel, aga ei viitsinud minna. kui me lõpuks ometi ühel selle suve hella ihuga päeval teel laulasmaalt tartusse masha ja kristiga põhjakale kohale jõudsime, ei läinud eriti kaua aega, et mõista: olime raisanud oma noorest elust neli aastat. oleme tallinn-tartu-tallinn marsruuti kündnud juba seitse aastat ja neli aastat ei ole me põhjakale sisse keeranud. aga, nagu meie klassijuhataja öelda armastas: parem hilja, kui mitte kunagi.
there is a crack in everything that's how the light gets in 